“Aga paljas fakt on nagu kott, mis tühjalt ei püsi püsti! Et see püsti püsiks, tuleb sinna sisse tuua põhjused ja tunded, millest ta on tingitud.”
Niisiis pärast pikki (minu jaoks on need pikad, sest ma tean, et keegi mu sõnu selle aja sees ei loe, mu palveid ei kuule, ka karjeid ega hõiskeid mitte, kui selleks peaks ka tarvidus olema, ja oh, kas mõistad – olla hüüdja hääl kõrbes, teadmata, millal sind kuuldakse, on hirmsam kui etteheited või hukkamõist) eemaloldud päevi avastad Sa mu kirja, loed selle läbi – ning mitte miski ei saa selgemaks.
Kuulsin, et sõitsid ära, ütlemata kellelegi oma uut aadressi ning naased alles novembri hakul. Nõnda leiad Sa selle kirja – vajununa niiskena lääbakile sügisesest rõskusest oma rohelise postkasti seina najal. Polegi nii paha väljavaade, kui mõelda, et ehk Sa ei naasegi.
Niisiis pärast pikki (minu jaoks on need pikad, sest ma tean, et keegi mu sõnu selle aja sees ei loe, mu palveid ei kuule, ka karjeid ega hõiskeid mitte, kui selleks peaks ka tarvidus olema, ja oh, kas mõistad – olla hüüdja hääl kõrbes, teadmata, millal sind kuuldakse, on hirmsam kui etteheited või hukkamõist) eemaloldud päevi avastad Sa mu kirja, loed selle läbi – ning mitte miski ei saa selgemaks.
Olen endiselt kammitsetud käänulistest mõttekompleksidest ning viimasel ajal ei suuda ma oma uidudest kinni hoida. Neid tekib ja hõljub mu peas ning kaob sama üürikese hetkega kui jõuan nende olemasolu üldse teadvustada.
See oli oktoobrikuu esimene esmaspäev.
Mäletad Sa seda kirikut, mille valgustatud kuplid mu magamistoa aknaisse paistavad? Kindlasti olen Sulle sest rääkinud. Tol õhtul oli ta musta öö taustal eriliselt kontrastne ning vali. Tuul oli aga sügise kohta leebe ja tänavad laugjalt vaiksed. Arvasin korraks end mäletavat midagi helget, kauget ja püüdmatut. Istusin kiigele kiriku kõrval ja vaatasin valgusvihus seinu, sambaid ja torne, tundes, et võin kirjutada sellest kohast terve raamatu. Romaani ühest hetkest. Igast detailist peatüki.
Ning äkki olin võõras. Ja üksi. Minu õlgu haaras põhjatu öö, tuul oli äkitselt muutunud külmaks, hääletu allee mõjus kõledalt tühjana. Lahkusin kohkudes tagasi vaatamata. Kõik mu mõtted kaugeist hetkist, romaanist ja sellest paigast jäid minust kiige kõrvale mahapillutatud ruskjate lehtede vahele porri.
Mäletad Sa seda kirikut, mille valgustatud kuplid mu magamistoa aknaisse paistavad? Kindlasti olen Sulle sest rääkinud. Tol õhtul oli ta musta öö taustal eriliselt kontrastne ning vali. Tuul oli aga sügise kohta leebe ja tänavad laugjalt vaiksed. Arvasin korraks end mäletavat midagi helget, kauget ja püüdmatut. Istusin kiigele kiriku kõrval ja vaatasin valgusvihus seinu, sambaid ja torne, tundes, et võin kirjutada sellest kohast terve raamatu. Romaani ühest hetkest. Igast detailist peatüki.
Ning äkki olin võõras. Ja üksi. Minu õlgu haaras põhjatu öö, tuul oli äkitselt muutunud külmaks, hääletu allee mõjus kõledalt tühjana. Lahkusin kohkudes tagasi vaatamata. Kõik mu mõtted kaugeist hetkist, romaanist ja sellest paigast jäid minust kiige kõrvale mahapillutatud ruskjate lehtede vahele porri.
Tsiteerisin Sulle Pirandellot. Tabasin end täna teed juues mõttelt, et ma olen Tegelane. Tegelane, kes ei leia oma autorit. Ja selles ongi minu kõige suurem ja igavikulisem traagika. Ma ei ole näitleja. Ma ei ole kirjanik. Ma ei ole lavastaja – ma olen tegelane. Mind võiks küll asendada ühe, teise või kolmandaga. Aga see ei oleks mina. Ei grammiosagi minu häälest, ei karvavõrdki minu silmavaatest, ei raasugi mu enese sihtidest. Ja ometigi ei leia ma oma autorit. Seda, kes mu loo ära räägiks, kes oskaks mind näidata. Minu endana. Mitte mingisuguse prototüübina.
Ma kardan, et keegi teine elab minu eest ära need hetked, et ma ei saa e n d a rolliga hakkama, et olen iseenda dublant. Tühi fakt.
Ma kardan, et keegi teine elab minu eest ära need hetked, et ma ei saa e n d a rolliga hakkama, et olen iseenda dublant. Tühi fakt.
Ma tahan seda hetke tagasi. Ma tahan tagasi seda kauget õhtut, mil kirikukuplid ei hirmutanud mind minema ning mil ma polnud selle koha jaoks võõras. Mil ma polnud üksi.
Tule ruttu tagasi! Su roheline kirjakast ei oska rõõmustada ümbriku üle, mille järele Su käsi ei küündi. Nagu minagi.
NN
Tule ruttu tagasi! Su roheline kirjakast ei oska rõõmustada ümbriku üle, mille järele Su käsi ei küündi. Nagu minagi.
NN
