"Je suis comme ça. Ou j'oublie tout de suite ou je n'oublie jamais." (S. Beckett)
Mon cher!
Sa kindlasti imestad - saades selle kirja nüüd, üle mitmete kuude, mil ma olen lasknud Sul oodata endast märku andmata, kui Sa üldse tundsid igatsust ootamaks, - mis võib olla selle aluseks, et olen võtnud nõuks taas Sulle kirjutada. Luba ma ütlen seda Sulle kohe. Ära arva, et mul pole soovi Sinu käekäigu kohta teada või huvituda, mis parajasti Sinu elus toimub. Oma mõtteis olen Sulle kirjutanud juba mitmeid kirju, kuigi paraku - ükski neist pole jõudnud paberile. Võtsin omale selle julguse see viga parandada, suuresti tänu ühele lõbusale juhusele, mis Sinu meelde tõi.
See võis olla mõned nädalad tagasi, mil ma olin leidnud aega, et vaadata ära üks monolavastus, mis eeldatavasti erinevat meie "tapvalt vaimuka" Olymposel kõrguva koduteatri tavapärasest repertuaarist. Ja selles osas ei pidanudki ma kuigi pettuma. Kuid Art! See võib tunduda Sulle uskumatuna, kuid too näitleja seal - ta meenutas mulle Sind! Jah, tema suu, tema naeratus, mõningad liigutusedki ja teinekord pilk - need tõepoolest sarnanesid Sulle. Lõbustatuna jälgisin ma teda ja kogu tema persoon sai minu jaoks täielikult uue mõõtme. Enam veel - kujutasin ette, kuidas ma seda Sulle kirjas ütlen, kujutasin Sind lugemas neid ridu, teades, et Sulle see näitleja erilist vaimustust ei ole pakkunud. Mäletan meid Nii mõnigi kord jalutamas vanalinnas ning vaatamas kitsaste tänavate kohal laotuvaid plagusid - siis ütlesidki Sa oma leebelt sarkastilisel toonil, et ta pole just Su "lemmikuim näitleja". Oh, kuidas ma nautisin seda äratundmisrõõmu - nähes temas Sind ning mõtlemas, kui väga Sa püüad seda nüüd tagasi ajada. Ei ole tarvis, Art, ei ole tarvis. Temas on midagi Sinulikku ja just seepärast leidsin ma ta nüüdsest palju huvitavama olevat. Ühtlasi leidsin põhjuse Sulle kirjutada.
Ma tean, Art, et mu kirjad Sulle on muutunud harvaks ja Sa näed neid ehk teise pilguga. Nüüd siis. Pärast aastaid, mil ma neid Sulle adresseerinud olen. Võib juhtuda, et veel paar ja ma säästan Sind enam neid saamast. Võib-olla on mingi ring täis saamas, võib-olla olen ma ise leidnud vajalikuks oleva edasi astuda väljaspool kirjapaberit, võib-olla ei kirjuta ma enam Sulle trotsist. Et mälestustesse ei saa kinni jääda ning armastus tähendab suuremeelsust lubada vabadust neile, kes seda väärivad. Sellest viimasest lausest võid Sa südamerahuga lugeda välja kõik viited, mida heaks arvad neid seal olevat. Jah, ilma minupoolse kommentaarita on muidugi raske vältida ühemõttelisust, ent Sa peaksid mind tundma, Art, nii palju, et teada mind ja seda, mil määral ma ütlen asju vaid pinnavirvenduseks.
Ent kes teab - ehk lahkun ma kammitsais ja ei saa teisiti, kui pean mõnel vihmasel hilisöötunnil võtma taas sulepea ning tunnistama Sulle oma nõrkust. Tunnistama seda, mida teavad vähesed ja vahest ei teagi keegi, ka mina ise, enne kui Sina neid ridu loed.
Ma ei tea, kus ma poole aasta pärast olen, võib juhtuda, et kaotan enda eskapistlikult Vanasse Maailma, soovimata, et keegi minust midagi teaks, soovimata kellegi nime mõnele ümbrikule kirjutada. Ent ma ei välista midagi. Kui ma pole siiani unustanud Sulle kirjutada - need read mu peas on samavõrd tähtsad kui iga teine paberil - siis ehk kohtume jälle, kui mitte Spilsluizenil kanali ääres, siis mõnel juhuslikul teatrietendusel läbi tuttavlike žestide või ruumis, mis jääb paberi ja tindi vahele.
NN
