Hüvastijätt

Päev tehtud oli tinast
ja pappel sahises
hallilt seisis kirik
idapoole meist.
Me kohal laotus tühjust
kui puhtast kalgest linast
Üks kägardunud kare
pihk hoidmas oli teist
Tuul sallis puhus rõskelt
ja kurgus pitsitas
vaikus oma kätes
süngelt rullis tahti.
Piisk taevast silmitust
kalgilt riivas põske
kui tundsime et tunnid
kõik olid liimist lahti

Reekviem

Tüdrukud pööriööluhtadelt
laulavad reekviemi
surevale päikesele
kadunud valguse haual
pisarad kukuvad
sinu rinnale
kivid
upuvad
uttu

***

Kuhu on pööratud Sinu pilk, sinna oskab minna Su meel.

IV kiri Art’ile.

“Le bonheur est dans l'amour un état anormal.”

(Marcel Proust)

Mu armas Art,
Näed nüüd isegi, kui alatu ma olen olnud, heites Sulle ette, et oled jätnud mu unarusse ega ole ootel mu kirjade jaoks, kui ma ise pole kes-teab-mis-ajast võtnud n-ö sulge kätte ega ainsatki rida paberile pannud. Oh, ma loodan, et andestad mulle mu kauguse, mahavaikitud sõnad ja kirjutamata jäänud kirjad. Ma luban, ma luban Sulle, et oma peas olen neid kirjutanud korduvalt ja korduvalt, mitmeid mustandeid õhtuhämaruses ning koidutundidel, mõeldes, kuidas saada lahti kõikidest nendest ahistavatest tunnetest ja väikestest vastikutest eneseheitlustest. Mõeldes Sulle. Mõeldes sellele, kuidas seda Sulle öelda. Aga just nii, nagu Sina kord mind õpetasid, kui ma ei julgenud Su õele ühel maikuu hommikul tolles unises väikelinna kohvikus öelda, et kleit ta seljas oli talumatult maitselage ja rõhutas nii ebasobivalt tema lamedat, täiesti ebanaiselikku rinda, jättes temast mulje nagu nälginud maikas tänavapoisikesest, – et ma ütleks seda otse. Ja ma tegingi nii, naelutades hirmuseguse süütundega pilgu põrandale, ootama jäädes , millal juhtub midagi katastroofilist. Ent L. vaid vaikis hämmelduses hetke.. ja hakkas siis kõvahäälselt naerma. Ma ei ole kunagi näinud L.-i nii südamest ja vabalt naermas. Ta ütles: “N, Sa oled lihtsalt armastusväärne, ootasingi, millal keegi ometi aus selle kleidi suhtes on. Sa olid esimene”. Mäletad Sa seda päeva, Art? See oli minu jaoks olulisemaks õppetunniks elus kui ülikooli viimase aasta kaasaegse teatri loeng, mil ma mõistsin, et kunst sünnib meie elatud aastate kogemusest, mitte meie silme ees.
Niisiis ütlen ma otse.


Ma ei armasta teda enam. Ma ei armasta G.-d enam, Art.
Päike paistis sel hommikul Utrechti kohal, linnud krabistasid oma jalakestega meie hotelli vihmaveerennidel ja köögist immitses rõdule latte' aroomi. Ma vaatasin alla tänavale – neljas korrus on piisavalt kõrge, et tunda peapööritust – ning lasin end kanda mõttel, justkui oleksin tagasi Tartus, aga veidi uuemas, kaugemas, peenemas, romantilisemas. Kui väga olin ma oodanud seda linna, igatsenud kõndida G. käevangus mööda kanalikaldaid ja juua õhtuti Cafe Orloffis roosat veini, uinuda Utrechti oranžide öötulede valgel lõunapoolsete akendega hotellitoas. . G. oli kutsutud Utrechti Kunstikooli konverentsile, mind ootas ees teatrikülastus Stadsschouwburg'i. Olime selles linnas kolmandat päeva ning miski, mitte miski polnud suutnud täita mu ootusi.
Olin ärganud varem, teinud latte’t ja seisin nüüd paksus hommikumantlis tummalt rõdul. Päike paistis, G. magas veel ja mul hakkas külm. November siiski. Ning ma tundsin – ma ei armasta teda enam. Ma ei tea, millisest hetkest see nii sai olema. Ma ei tea, kas ma üldse olen teda kunagi armastanudki. Ma ei tea, miks ei võinud ma olla õnnelik selles linnas, kus mul olid selleks olemas kõik eeldused.
Ainus, mida ma tean, oli see tunne, mis mind eelmisel õhtul vaadatud etendusel  oli tabanud. Kui totter see on, Sul on õigus mind hukka mõista ja isekaks naiivitariks pidada, ent  - seal ma olin, istumas teatrisaalis, vaatamas etendust, kui lavale tuli üks näitleja. Täiesti episoodiline, marginaalne, sõnatut rolli täitev tegelane. Pole tähtis, kes ta oli ja kas ta üldse oligi näitleja? Aga ma tean, et sel hetkel, kui ta üle lava kõndis, oli tema hoiakus, tema kõnnakus midagi õiget ja head ja tuttavat. Ma vist armusin temasse sel samal hetkel. Sellesse võõrasse üle lava kõndivasse tegelasse. 
Sammusin tagasi hotelli suunas, mõeldes sellele ootamatule tundele, kui nägin ühe maja ukse ees kassi, näugumas. Ma vaatasin tema suurtesse selgetesse silmadesse, mis palusid, et teda sisse lastaks, ent uks oli kinni ja ma ei saanud teda aidata. Ning mulle meenus G. Ja see tegelane. Kui väga ma ka ei püüdnud, ma ei suutnud näha G.-s seda noormeest, kes kõndis üle lava. Ma mõtlesin G. kätele, pingsalt tahtsin taaskogeda seda kõike, mis mind oli tema juures köitnud, ent asjata. Minu silme ees oli see tegelane ja suurte märgade silmadega kass, keda ma ei suutnud aidata ning kes pidi minust maha tänavale külmetama jääma. Tõde tundus äkki nii kibe, haletsus endast ja selle linna ja luhtunud ootuste pärast voolas pisaratena mööda mu põski alla. 

Järgmisel hommikul lennujaamas rääkisin ma talle kassist. Ta küsis, miks ma seda talle jutustan. Ning ma ütlesin otse – ma ei armasta Sind. Pole seda kunagi teinud. Mind köitsid Su faalanksiluud, mind köitis Utrecht, mind köitis too tundmatu tegelane selles etenduses. Aga seda kõike mu ideaalides; tegelikkus on tühi ja pinnapealne.
 Palusin tal mulle enam mitte helistada, palusin mitte kirjutada – sest kui ta seda teeks, meenuks mulle kohe mustas sviitris noormees Stadsschouwburg Utrecht’i laval ja ma hakkaksin endale teda ette kujutama ning mitte iialgi enam tegelikult G.-d ennast. Kui võikalt ebaaus see oleks.
 Ma tahtsin jätta endale puhta mälestuse tema sõrmedest ümber kohvikruusi. Need olid ainsad asjad, mida ma tõeliselt tema juures kunagi armastanud olen.




Art, ma igatsen Utrechti. Sa ei kujuta ette kui väga. Aga ainult sellist, nagu mu peas oli. Ma siiani usun, et ta on olemas.


Tervitustega


Alati Sinu,
NN