Hüvastijätt

Päev tehtud oli tinast
ja pappel sahises
hallilt seisis kirik
idapoole meist.
Me kohal laotus tühjust
kui puhtast kalgest linast
Üks kägardunud kare
pihk hoidmas oli teist
Tuul sallis puhus rõskelt
ja kurgus pitsitas
vaikus oma kätes
süngelt rullis tahti.
Piisk taevast silmitust
kalgilt riivas põske
kui tundsime et tunnid
kõik olid liimist lahti

Reekviem

Tüdrukud pööriööluhtadelt
laulavad reekviemi
surevale päikesele
kadunud valguse haual
pisarad kukuvad
sinu rinnale
kivid
upuvad
uttu

***

Kuhu on pööratud Sinu pilk, sinna oskab minna Su meel.

IV kiri Art’ile.

“Le bonheur est dans l'amour un état anormal.”

(Marcel Proust)

Mu armas Art,
Näed nüüd isegi, kui alatu ma olen olnud, heites Sulle ette, et oled jätnud mu unarusse ega ole ootel mu kirjade jaoks, kui ma ise pole kes-teab-mis-ajast võtnud n-ö sulge kätte ega ainsatki rida paberile pannud. Oh, ma loodan, et andestad mulle mu kauguse, mahavaikitud sõnad ja kirjutamata jäänud kirjad. Ma luban, ma luban Sulle, et oma peas olen neid kirjutanud korduvalt ja korduvalt, mitmeid mustandeid õhtuhämaruses ning koidutundidel, mõeldes, kuidas saada lahti kõikidest nendest ahistavatest tunnetest ja väikestest vastikutest eneseheitlustest. Mõeldes Sulle. Mõeldes sellele, kuidas seda Sulle öelda. Aga just nii, nagu Sina kord mind õpetasid, kui ma ei julgenud Su õele ühel maikuu hommikul tolles unises väikelinna kohvikus öelda, et kleit ta seljas oli talumatult maitselage ja rõhutas nii ebasobivalt tema lamedat, täiesti ebanaiselikku rinda, jättes temast mulje nagu nälginud maikas tänavapoisikesest, – et ma ütleks seda otse. Ja ma tegingi nii, naelutades hirmuseguse süütundega pilgu põrandale, ootama jäädes , millal juhtub midagi katastroofilist. Ent L. vaid vaikis hämmelduses hetke.. ja hakkas siis kõvahäälselt naerma. Ma ei ole kunagi näinud L.-i nii südamest ja vabalt naermas. Ta ütles: “N, Sa oled lihtsalt armastusväärne, ootasingi, millal keegi ometi aus selle kleidi suhtes on. Sa olid esimene”. Mäletad Sa seda päeva, Art? See oli minu jaoks olulisemaks õppetunniks elus kui ülikooli viimase aasta kaasaegse teatri loeng, mil ma mõistsin, et kunst sünnib meie elatud aastate kogemusest, mitte meie silme ees.
Niisiis ütlen ma otse.


Ma ei armasta teda enam. Ma ei armasta G.-d enam, Art.
Päike paistis sel hommikul Utrechti kohal, linnud krabistasid oma jalakestega meie hotelli vihmaveerennidel ja köögist immitses rõdule latte' aroomi. Ma vaatasin alla tänavale – neljas korrus on piisavalt kõrge, et tunda peapööritust – ning lasin end kanda mõttel, justkui oleksin tagasi Tartus, aga veidi uuemas, kaugemas, peenemas, romantilisemas. Kui väga olin ma oodanud seda linna, igatsenud kõndida G. käevangus mööda kanalikaldaid ja juua õhtuti Cafe Orloffis roosat veini, uinuda Utrechti oranžide öötulede valgel lõunapoolsete akendega hotellitoas. . G. oli kutsutud Utrechti Kunstikooli konverentsile, mind ootas ees teatrikülastus Stadsschouwburg'i. Olime selles linnas kolmandat päeva ning miski, mitte miski polnud suutnud täita mu ootusi.
Olin ärganud varem, teinud latte’t ja seisin nüüd paksus hommikumantlis tummalt rõdul. Päike paistis, G. magas veel ja mul hakkas külm. November siiski. Ning ma tundsin – ma ei armasta teda enam. Ma ei tea, millisest hetkest see nii sai olema. Ma ei tea, kas ma üldse olen teda kunagi armastanudki. Ma ei tea, miks ei võinud ma olla õnnelik selles linnas, kus mul olid selleks olemas kõik eeldused.
Ainus, mida ma tean, oli see tunne, mis mind eelmisel õhtul vaadatud etendusel  oli tabanud. Kui totter see on, Sul on õigus mind hukka mõista ja isekaks naiivitariks pidada, ent  - seal ma olin, istumas teatrisaalis, vaatamas etendust, kui lavale tuli üks näitleja. Täiesti episoodiline, marginaalne, sõnatut rolli täitev tegelane. Pole tähtis, kes ta oli ja kas ta üldse oligi näitleja? Aga ma tean, et sel hetkel, kui ta üle lava kõndis, oli tema hoiakus, tema kõnnakus midagi õiget ja head ja tuttavat. Ma vist armusin temasse sel samal hetkel. Sellesse võõrasse üle lava kõndivasse tegelasse. 
Sammusin tagasi hotelli suunas, mõeldes sellele ootamatule tundele, kui nägin ühe maja ukse ees kassi, näugumas. Ma vaatasin tema suurtesse selgetesse silmadesse, mis palusid, et teda sisse lastaks, ent uks oli kinni ja ma ei saanud teda aidata. Ning mulle meenus G. Ja see tegelane. Kui väga ma ka ei püüdnud, ma ei suutnud näha G.-s seda noormeest, kes kõndis üle lava. Ma mõtlesin G. kätele, pingsalt tahtsin taaskogeda seda kõike, mis mind oli tema juures köitnud, ent asjata. Minu silme ees oli see tegelane ja suurte märgade silmadega kass, keda ma ei suutnud aidata ning kes pidi minust maha tänavale külmetama jääma. Tõde tundus äkki nii kibe, haletsus endast ja selle linna ja luhtunud ootuste pärast voolas pisaratena mööda mu põski alla. 

Järgmisel hommikul lennujaamas rääkisin ma talle kassist. Ta küsis, miks ma seda talle jutustan. Ning ma ütlesin otse – ma ei armasta Sind. Pole seda kunagi teinud. Mind köitsid Su faalanksiluud, mind köitis Utrecht, mind köitis too tundmatu tegelane selles etenduses. Aga seda kõike mu ideaalides; tegelikkus on tühi ja pinnapealne.
 Palusin tal mulle enam mitte helistada, palusin mitte kirjutada – sest kui ta seda teeks, meenuks mulle kohe mustas sviitris noormees Stadsschouwburg Utrecht’i laval ja ma hakkaksin endale teda ette kujutama ning mitte iialgi enam tegelikult G.-d ennast. Kui võikalt ebaaus see oleks.
 Ma tahtsin jätta endale puhta mälestuse tema sõrmedest ümber kohvikruusi. Need olid ainsad asjad, mida ma tõeliselt tema juures kunagi armastanud olen.




Art, ma igatsen Utrechti. Sa ei kujuta ette kui väga. Aga ainult sellist, nagu mu peas oli. Ma siiani usun, et ta on olemas.


Tervitustega


Alati Sinu,
NN

III kiri Art’ile.

“Aga paljas fakt on nagu kott, mis tühjalt ei püsi püsti! Et see püsti püsiks, tuleb sinna sisse tuua põhjused ja tunded, millest ta on tingitud.”

Kuulsin, et sõitsid ära, ütlemata kellelegi oma uut aadressi ning naased alles novembri hakul. Nõnda leiad Sa selle kirja –  vajununa niiskena lääbakile sügisesest rõskusest oma rohelise postkasti seina najal. Polegi nii paha väljavaade, kui mõelda, et ehk Sa ei naasegi.

  Niisiis pärast pikki (minu jaoks on need pikad, sest ma tean, et keegi mu sõnu selle aja sees ei loe, mu palveid ei kuule, ka karjeid ega hõiskeid mitte, kui selleks peaks ka tarvidus olema, ja oh, kas mõistad – olla hüüdja hääl kõrbes, teadmata, millal sind kuuldakse, on hirmsam kui etteheited või hukkamõist) eemaloldud päevi avastad Sa mu kirja, loed selle läbi – ning mitte miski ei saa selgemaks.

Olen endiselt kammitsetud käänulistest mõttekompleksidest ning viimasel ajal ei suuda ma oma uidudest kinni hoida. Neid tekib ja hõljub mu peas ning kaob sama üürikese hetkega kui jõuan nende olemasolu üldse teadvustada. 

See oli oktoobrikuu esimene esmaspäev.
Mäletad Sa seda kirikut, mille valgustatud kuplid mu magamistoa aknaisse paistavad? Kindlasti olen Sulle sest rääkinud. Tol õhtul oli ta musta öö taustal eriliselt kontrastne ning vali. Tuul oli aga sügise kohta leebe ja tänavad laugjalt vaiksed. Arvasin korraks end mäletavat midagi helget, kauget ja püüdmatut. Istusin kiigele kiriku kõrval ja vaatasin valgusvihus seinu, sambaid ja torne, tundes, et võin kirjutada sellest kohast terve raamatu. Romaani ühest hetkest. Igast detailist peatüki.
Ning äkki olin võõras. Ja üksi. Minu õlgu haaras põhjatu öö, tuul oli äkitselt muutunud külmaks, hääletu allee mõjus kõledalt tühjana.  Lahkusin kohkudes tagasi vaatamata. Kõik mu mõtted kaugeist hetkist, romaanist ja sellest paigast jäid minust kiige kõrvale mahapillutatud ruskjate lehtede vahele porri. 

Tsiteerisin Sulle Pirandellot. Tabasin end täna teed juues mõttelt, et ma olen Tegelane. Tegelane, kes ei leia oma autorit. Ja selles ongi minu kõige suurem ja igavikulisem traagika. Ma ei ole näitleja. Ma ei ole kirjanik. Ma ei ole lavastaja – ma olen tegelane. Mind võiks küll asendada ühe, teise või kolmandaga. Aga see ei oleks mina. Ei grammiosagi minu häälest, ei karvavõrdki minu silmavaatest, ei raasugi mu enese sihtidest. Ja ometigi ei leia ma oma autorit. Seda, kes mu loo ära räägiks, kes oskaks mind näidata. Minu endana. Mitte mingisuguse prototüübina.
Ma kardan, et keegi teine elab minu eest ära need hetked, et ma ei saa  e n d a  rolliga hakkama, et olen iseenda dublant. Tühi fakt.

Ma tahan seda hetke tagasi. Ma tahan tagasi seda kauget õhtut, mil kirikukuplid ei hirmutanud mind minema ning mil ma polnud selle koha jaoks võõras. Mil ma polnud üksi.

Tule ruttu tagasi! Su roheline kirjakast ei oska rõõmustada ümbriku üle, mille järele Su käsi ei küündi.  Nagu minagi.

NN

Arbujad

Tule jälle mu vihmade juurde
las nad öös langeda sõnatut viit
aegu ei lahku me kuskile siit
sõnamast sosinal askasid tuulde

Tule jälle mu ulmade ligi
saagu neist Sinugi kütked ja lukk
puhet enne kui pühitseb kukk
kaduma keelitab öötaevapigi

Tule jälle mu lätete manu
kujaks kui veelegi meile saab säng
ümber kui saanud on vihuri mäng
lausume luhtadel lummasid vanu

Kuukivist vitstega kokku Sind neon
enda ja ajaga tähisse seon.

Sügis.

Kui ma ühel päeval
olen  taas väärt
Su naeratust
sirelilõhna
ja linnatulesid
kevadõhtuid
ja haljaid kaski
tähistaevast
heinapallide kohal
ja kesksuvist merd
juulikuu hommiku päikesetõusu
paid

eks siis otsi mind üles
ma ootan endiselt seal
kus ma Sinust
kord maha
jäin

II kiri Art’ile.

Kallis Art
Kui mitu tundi kulub, et läänepuu lehed kaotavad oma rohelise värvi ning muutuvad kollaseks-punaseks, ookrikarva suveõhtute nukrameelseks nekroloogiks? Just nii mitu tundi on möödunud ajast, mil Sulle viimati kirjutasin. 

Miks on nii, et sügis toob alati endaga kaasa midagi rohkemat, kui värvilised puuvõrad, lühenevad õhtud ning selle tüütu vihma, mis ei lõppe ega lõppegi? Sügis toob ühes millegi raske ja rõske, mis nõrgub sügavale rinda ning mida peab endaga kaasas kandma kui taaka. Kuni tuleb kevad ja võtab selle ära. 
Kui kohutaval kombel mind häirib see sügisene koorem, sest ma tahaksin armastada. Armastada sügist, kartmata seda külma tunnet, mis tekib esimeste koltuvate lehtede ilmumisega ning saadab kadumatu varjuna kuni viimased novembrituules õõtsuvad oksad on kaetud lumekirmega. 

Jah – armastus, Sa küsid? Millal ma Teda viimati nägin? Kohtasin Teda täiesti juhuslikult ühel augustikuu õhtul. Suvi tegi oma viimaseid hingetõmbeid ning mina, tundes, et selliseid sooje õhtuid rohkem ei tule, olin üksinda jalutuskäigul. Mõtteid koguda ja vaikust nautida – see oli mu siht. Hoopiski ei teadnud ma, et tunnen ära Tema ärev-rutliku kõnnaku, näen äkitselt vilgatamas Tema silmi. Need olid külmad, Art. Sama külmad ja vihmased kui see tüütu ja rusuv hilissügis. Ta palus mu kohvi jooma ja lobises oma uuest romaanist, mille kallal töötab ning mille tarbeks ta mõneks ajaks üle Taani väinade sõidab. Kui aus olla, ei oska ma Sulle täpselt öelda, millest ta rääkis või millest räägib tema uus raamat. Minu pilk oli naelutatud akna taga plinkivale tänavalaternale ja mu tähelepanu oli aga kõigel muul kui tema jutul, millega ta nii ennastunustavalt mind üle kallas. Kas tõesti ei mõistnud ta selle vestluse sunnitust? Kas tõesti ei mõistnud ta, et mul on raske istuda tema lähedal ja naerda nii nagu kevadel? Kas tõesti ei mõistnud ta, et ma mõtlesin kellestki teisest, olin juba kuid oma mõtetes kusagil mujal?
Lahkusime kohvikust ebaleva head-teed sooviga ning okkaga hinges. 

Minu arust on see alatu, et G. peab olema enese teadmata kannataja, kandes seda okast oma nimel. Olen ma Sulle rääkinud G.-st?  Meid viis kokku Stuttgart, kaasaegse kunsti näitus ning Mrc, kelle püha kohus on tutvustada mind kõigile oma kunstnikest ja kunstikriitikutest sõpradele. Niisiis oli viimaste hulgas ka G., kes seisis Eugène Atget ‘ foto “Notre Dame” kõrval ning jõi nautlevas üksinduses teed. Ma armusin silmapilkselt tema kätesse, tema faalanksiluudesse, mis kaardusid kaunilt ümber teetassi sanga.  Kas ka millessegi enamasse, ei oska ma öelda. Veel või enam või iialgi.  Ent seda ma tean, et mõni nädal hiljem tol õhtul kohvikus, kui ma tagasi olin ja Tema oma elu- ja tulevikuviljade kive üle huulte mu ette välja surus, kaardusid minu silme ees ümber teetassi need faalanksiluud. Ja iga vastamata sõnaga tundsin, kuidas ma elasin endas läbi kõik need tunnid, mille jooksul puud koltuvad ja maastikule kuldse kirjaga järelhüüde suvele kirjutavad. 

Art, oled Sa oled kunagi kuulnud tuvisid nutmas? Vihmatuvisid meil ei ole. Aga võiksin vanduda, et sügisööd on nende hääli täis.
Soojade tervitustega
NN

I kiri Art’ile.

Après moi le déluge

Kallis Art

Ma ei tea, kas ma peaksin Sulle kirjutama “kallis” või kas ma üldse peaksin Sulle kirjutama. Sa kindlasti imestad mu kirja üle. Ometi olen ma nõuks võtnud saata Sulle need sõnad ja vahest ehk loota, et mäletad mind. Vastus ei ole oluline. Ma ei oota Sult vastukirja, vaid aega, et Sa mu ära kuulaksid.

Miks selline juhtlause, Sa küsid. Ära küsi. Kõikidest inimestest, kes mulle pähe tulid, kui ma tundsin, et vajan kedagi, kellele kirjutada, tulid just Sina mu meelde. Sest Sa mõistad. Ehk siis mõistad ka seda.
Olen jõudnud oma rännakutega sinnamaale, kust edasi oskan minna vaid pimesi. Ajapikku olen kaotanud hoolimise inimeste suhtes, kelle olen varvastele astunud või kes rituaalselt põletavad mu tekste hommikusöögipudru kõrvale. Mul ei tule mõttessegi enam nende jalgu pesta või joosta nuttes kirjastuste ustest, pakkudes neile vaid ajaviitekõneainet. Sellepärast siis.

Alaliselt merehaige olemine on mu ära tüüdanud. Niisamuti need laevapõranda vaibamustrid. Nad on kõik ühesugused. Just nagu roheliste nägudega kapellmeistrid, kes nii pingutatult püüavad südaööni oma pasunaist puhuda spetsiaalselt sinu jaoks otse vastupandamatut tantsumuusikat.

Ah, Art! Kui Sa vaid teaksid, kui mannetuks on muutunud see suvi, kui mannetu on ärgata öösiti üles ja tunda, et see seinale (minu “meeleheaks”) riputatud Yeats’i portree südame pahaks ajab…

Ilmselt kõlan resigneerunumalt, kui asi tegelikult väärt on. Ma olen hoolega oma meelepaha ja tüdimust korjanud ning nüüd võtan omale lihtsalt liiga palju vabadust, et seda paberil välja elada.

Tahaksin loota, et Sinul, kallis Art, läheb paremini. Näe, ikka ütlesin kallis. Ehk annad mulle andeks ja võtad seda kui südamlikku püüdu Sinuga taas kontakti leida.

Vanade aegade nimel
Ninni Nugis