Kallis Art
Kui mitu tundi kulub, et läänepuu lehed kaotavad oma rohelise värvi ning muutuvad kollaseks-punaseks, ookrikarva suveõhtute nukrameelseks nekroloogiks? Just nii mitu tundi on möödunud ajast, mil Sulle viimati kirjutasin.
Miks on nii, et sügis toob alati endaga kaasa midagi rohkemat, kui värvilised puuvõrad, lühenevad õhtud ning selle tüütu vihma, mis ei lõppe ega lõppegi? Sügis toob ühes millegi raske ja rõske, mis nõrgub sügavale rinda ning mida peab endaga kaasas kandma kui taaka. Kuni tuleb kevad ja võtab selle ära.
Kui kohutaval kombel mind häirib see sügisene koorem, sest ma tahaksin armastada. Armastada sügist, kartmata seda külma tunnet, mis tekib esimeste koltuvate lehtede ilmumisega ning saadab kadumatu varjuna kuni viimased novembrituules õõtsuvad oksad on kaetud lumekirmega.
Jah – armastus, Sa küsid? Millal ma Teda viimati nägin? Kohtasin Teda täiesti juhuslikult ühel augustikuu õhtul. Suvi tegi oma viimaseid hingetõmbeid ning mina, tundes, et selliseid sooje õhtuid rohkem ei tule, olin üksinda jalutuskäigul. Mõtteid koguda ja vaikust nautida – see oli mu siht. Hoopiski ei teadnud ma, et tunnen ära Tema ärev-rutliku kõnnaku, näen äkitselt vilgatamas Tema silmi. Need olid külmad, Art. Sama külmad ja vihmased kui see tüütu ja rusuv hilissügis. Ta palus mu kohvi jooma ja lobises oma uuest romaanist, mille kallal töötab ning mille tarbeks ta mõneks ajaks üle Taani väinade sõidab. Kui aus olla, ei oska ma Sulle täpselt öelda, millest ta rääkis või millest räägib tema uus raamat. Minu pilk oli naelutatud akna taga plinkivale tänavalaternale ja mu tähelepanu oli aga kõigel muul kui tema jutul, millega ta nii ennastunustavalt mind üle kallas. Kas tõesti ei mõistnud ta selle vestluse sunnitust? Kas tõesti ei mõistnud ta, et mul on raske istuda tema lähedal ja naerda nii nagu kevadel? Kas tõesti ei mõistnud ta, et ma mõtlesin kellestki teisest, olin juba kuid oma mõtetes kusagil mujal?
Lahkusime kohvikust ebaleva head-teed sooviga ning okkaga hinges.
Minu arust on see alatu, et G. peab olema enese teadmata kannataja, kandes seda okast oma nimel. Olen ma Sulle rääkinud G.-st? Meid viis kokku Stuttgart, kaasaegse kunsti näitus ning Mrc, kelle püha kohus on tutvustada mind kõigile oma kunstnikest ja kunstikriitikutest sõpradele. Niisiis oli viimaste hulgas ka G., kes seisis Eugène Atget ‘ foto “Notre Dame” kõrval ning jõi nautlevas üksinduses teed. Ma armusin silmapilkselt tema kätesse, tema faalanksiluudesse, mis kaardusid kaunilt ümber teetassi sanga. Kas ka millessegi enamasse, ei oska ma öelda. Veel või enam või iialgi. Ent seda ma tean, et mõni nädal hiljem tol õhtul kohvikus, kui ma tagasi olin ja Tema oma elu- ja tulevikuviljade kive üle huulte mu ette välja surus, kaardusid minu silme ees ümber teetassi need faalanksiluud. Ja iga vastamata sõnaga tundsin, kuidas ma elasin endas läbi kõik need tunnid, mille jooksul puud koltuvad ja maastikule kuldse kirjaga järelhüüde suvele kirjutavad.
Art, oled Sa oled kunagi kuulnud tuvisid nutmas? Vihmatuvisid meil ei ole. Aga võiksin vanduda, et sügisööd on nende hääli täis.
Soojade tervitustega
NN
