Rightful Hands.

Let down your guns

Let down your shields and hide your spikes

Sheathe the sword

For the wind has changed

For the armours once so sheen

Have chinks in them

Call back your cry

Call back the men you sent to field

Console their wives

As the sun has turned

As the gods you warred gave shambles

In return

Say your prayers and ask for truce

Cross your heart and swear for truth.

You’ve given castles at the promised land 

But with a heart as cold has snow

You fight your hoard away,

Heading stone-blind down below

Stand off from row

Stand off from cursing at the skies

Take a bow

For battles are lost

For strongholds bereaved, all sanctums

Burnt to dust

Look at your folks

Look at them plea, let go of wrath

And gather stones

Build a shrine between the woods,

Carry water, grow new roots

You’re given treasures in the form of trees

And lakes across your lands

That’s only valued in

One’s true and rightful hands

VIII kiri Art'ile.

"On me dit que le destin se moque bien de nous 

Qu'il ne nous donne rien et qu'il nous promet tout

Paraît qu'le bonheur est à portée de main." 

Art, oh Art!


Olen viimastel päevadel mõelnud mingitele elu seaduspärasustele. Ära küsi, mis need on või kuidas ma neid ette kujutan. Need on Sulle sõnadesse pandunda isegi keerulisemad kui minul mõtelda. Aga pole nad midagi nii tähtsad, kindlasti mitte sel määral, mis on minu tegeliku õhina põhjuseks. Üle pika aja, Art, leian end olevat tasakaalus. Minu päevad mööduvad ühes päikesega - ikka üha kõrgemalt ja soojemalt. Sa ju teadsid, millises vaakum-elus ma elasin, või kui ka ei teadnud - minu kirjad olid vaid mikromõõde kõigest sellest, mida enda ümber kannatades kandsin; minu vaikimine oli see, mille järgi võis aimata mu meeleolusid - siis tea, et Sinu ees ei või ega saa mul olla saladusi. Millegipärast.
 Ma kirjutan jälle, mitte üksnes kirju või artikleid. Ma kirjutan luuletusi, proosat - ma kirjutan draamat, Art! Ja mul on tunne, et ma jaksan jälle. Astuda võidu aja ja ruumiga. Jah, just ruumiga, sest ühel hetkel oli see muutunud nii paratamatult ahistavaks, et ma ei leidnud enam kusagil asu. Olen õppinud jälle leppima, ent mitte allaheitlikult, vaid läbinägeliku perspektiiviga. Minu ees on seinu, nagu ennegi, ent nende kõrval on rajad, mida mööda käia ei olegi alati kuidagi tinglik või tühine. 
 Sinu nägemine, Art, andis mulle jõudu. Korraga tuli mulle meelde nii palju asju, ühiseid olemisehetki, olmelisi detaile, juhuslikke toone ja värve. Selliste hetkede pärast tahan ma vahel absoluutset mälu. Nagu inimestel on absoluutne kuulmine - kuuled üht tooni ja määrad selle eksimatu täpsusega - see sobitub ühte helistikku,  kromaatilisse heliritta - ükskõik kuhu, see on määratletav, vääramatult definiitne. Just niisamuti tahan ma vahel mäletada. Näen üht detaili ja mäletan kõike sellega seonduvat - üht definiitset lõiku elust.
 
 Rääkisin Sulle A.-st. Pärast Sinu eemalolekut, on ta tõepoolest mulle kuidagi lähemalseisvaks saanud. Vahel näeb ta minust ja kõigest ettejuhtuvast otsekui läbi, niisiis ei ole ma kindel, kas on see imetlus või aukartus, mida ma tema vastu tunnen, ent kindel on, et see pakub mulle lohutust. Ent kindel on ka see, et Sind ta ei asenda. Sina tead seda kauem kui mina - eks oskad isegi öelda, kuivõrd erinevad inimesed te olete. Pealegi - meil puuduvad A.-ga ühised mälestused, need, mille najal ma elan ja hingan. Justnimelt hingan, Art - Sul ilmselt ei ole aimugi, kui tihti olen ma meenutanud Su mõtteid.. neid, mille Sa mulle välja oled öelnud, vähemasti. Või seda, et Sa oled ikka ja alati olemas olnud, ka siis, kui tuleb lihtsalt tahtmine kuumal suvepäeval minna jäätist sööma, ent äkiline soov ujuma minekuks on suurem ja võimsam.. Sa ootasid kaldal, kuni ma hundinuiade vahel sumasin, ja viimaks hakkas hoopiski paduvihma sadama ning Sa ei jäänud märjaks olemises mulle kuidagi alla. Inimesed tänaval ei mõistnud meie keelt ning me ei lasknud end segada kõõriti pilkudest.
 See tuli mul ükspäev meelde. Ühes teise vihmasajuga, mis oli hoopis mornim ja külmem, ent mis ometigi ei takistanud meil välja minemast ning vikerkaart nautimast. Oma kujutlusis, meeltes. 

 Sinu jutt J.-st üllatas mind. Ei, valetan, šokeeris. Natuke tundus see ka isikliku kaotusena, nagu oleks üks tükk meie ühisesest mineviku-ajast jälle lahti triivinud ja sellevõrra see aeg kuidagi pidetumaks muutunud. Ma tean, et see on tarbetu hirm, et ta oli Sinu sõbranna ning meie temaga lähemalt kiinduda ei jõudnudki. Ta oli osa Sinust ja ma võtsin teda sellena. Vaid osana. Tervik jäi ikkagi millekski eraldiseisvaks. P.-ga on teistmoodi. Tema jõudis saada ka osaks minust. Selle järgi, kuidas me temaga koos selili tähti oleme vaadanud, Emajõe ääres jalutanud või mingist ürgsest spontaansest tundest lähtuvalt üksteise lähedale oleme hoidnud - ei saakski see teisiti olla. Tema käed, tema hääl.. Ta oli Sulle alati lähedal. Ma tundin end teie keskel hästi. 
 Kõikide nende hetkede valguses, Art, tahtsin ma Sulle ütelda, et maailm võib olla tänulik Sinu elurõõmu eest. Seni, kuniks Sul on seda nakkavas koguses, ei pea Su ümber olevad inimesed olema määratud pisaraisse ega itku. Sa ehk paned pahaks mu avalmeelsust, aga antud juhul ei hooli ma sellest sugugi, sest ma tean - Sa ei tee seda. Olen tundnud, et mõnikord tahaksin ma kusagil võõras linnas juua Sinuga ära pudeli šerrit, panna pea Su sülle ja ütelda, kui väga vajalik Sa mulle oled. Aga enamasti ma vaid kirjutan Sulle usus, et selle kirjaside kaudu kandub kas või murdosa Su vitaalsusest, optimistist ja olevikust ka minuni. Toob ehk mineviku lähemale. Selle, mis tõusis koos kunagise sügisese hommikupäikesega Tolstoi tänava korteri aknaruutu ning kestis kuni ühe hilissuvise käepigistuseni pealinna porisel pargiteel.

Et ükski käepigistus ei tähendaks enam iial jumalagajättu , Art!

Sinu,
NN.