/tulles Sarah Kane/Juhan Ulfsaki "Puhastatud" ja "4.48 Psühhoos" etenduselt 22.09.13/

vaikisin oma elu esimest kahetsust
mitte keegi polnud õpetanud mulle
sellest rääkima ega keelanud
pidada tundeid pühaks
meenutused takistasid mind hingamast
vahetasin iseendaga pilke
kuuvalgus immitses aknapraost
nõnda siis kõlabki vaikus
maailm ei hoidnud end pöörlemast
ja mina ei lakanud olemast
selle kese
kust nad võtavad need
sinised igatsused
kellele kaevatakse iga päev
neid suuri sügavaid auke
millest taevas läbi paistab
ja mis kunagi kinni ei kasva
ainult mõtetes
kui needki oleksid tehtud päris
armust
enamasti inimesed aga kisuvad
tervikuid koost lahti
üha väiksemateks
probleemideks
mille lõputu endassepöördumine
toob kaasa paratamatu tühjuse

mina ei tahtnud
vaadata neid ammu kaotsi läinud
ja ühegi täna
siin planeedil elava inimese poolt leitavaid
tähti
ja näha neis kedagi teist
ma tahtsin vaid aru saada
kust tuleb hirm
ning kuidas vältida lõputult
üle olematu ääre alla kukkumist
keerasin kohvitassi kummuli
ja laususin pühalikult sõnad
mida ei mäleta kedagi neid
endale olevat õpetanud
ent mis ometi olid liiga suured
et olla autorita
meil kellelgi pole õigust
armastada vaid
iseennast
ühtäkki ei talunud ma mõtet kaotusest
endast tulemusetu produktina
ja ma hakkasin usaldama teadmist
hinge püsivusest

Postkaart.

Vahel sa kardad, et maailm saab otsa
ja kus on siis enam veel ruumi
kõik oma mõtted laod ükshaaval välja
nagu riitasid laotakse kuuri.
Ja augustis jätad sa
oma suitsud maha, sest ihkad
ilma taagata sihitult astuda
kesk esimest sügisest vihma.

Saada mul postkaart
ühes vaatega kaanel ning sees
polegi tarvis ehk midagi muud,
kui üks vaikne "Bisou!"
Ja kui me siis kohtume talves,
kesk tuisku üksteist ei adu,
justnagu tookord kui läksid
kesk esimest sügisest sadu.

Kord tahtsid saada kapteniks laeval,
mis seilaks üle Punase mere
nagu Jacques Yves Cousteau
näeksid Siinai mäge, mille tipust hõikaksid "Tere!"
Ja kusagil leidmata
maal looksid seinteta templi,
mille altaril laseksid pleekida
oma möödunud aegade kremplil.

Saada mul postkaart
ühes vaatega kaanel ning sees
polegi tarvis ehk midagi muud,
kui üks vaikne "Bisou!"
Ja kui me taas näeme,
siis kergita kaabut ja ütle mul "Tere!"
justnagu tookord kui läksid
üle palava Punase mere.

Ükskord sa kartsid, et aeg saab otsa
ja kuhu siis sinul veel jääda
kõik oma kellad sa keerasid üles
oma usu ja lootuse väega
Ent tänaval õunapuilt
langes õisi ja hetkeks kõik seiskus
sina mõõtmata ajatust otsides
elu eest pugesid peitu.

Saada mul postkaart
kas sul kaugel seal olla on hea?
Või poleks ehk tarvis midagi muud
kui üks vaikne "Bisou!"?
Jah, küll me kord kohtume maailmas,
mis soojust ja valgust on täis,
justnagu tookord, kui lahkusid
naerdes sa hilises mais.

Rightful Hands.

Let down your guns

Let down your shields and hide your spikes

Sheathe the sword

For the wind has changed

For the armours once so sheen

Have chinks in them

Call back your cry

Call back the men you sent to field

Console their wives

As the sun has turned

As the gods you warred gave shambles

In return

Say your prayers and ask for truce

Cross your heart and swear for truth.

You’ve given castles at the promised land 

But with a heart as cold has snow

You fight your hoard away,

Heading stone-blind down below

Stand off from row

Stand off from cursing at the skies

Take a bow

For battles are lost

For strongholds bereaved, all sanctums

Burnt to dust

Look at your folks

Look at them plea, let go of wrath

And gather stones

Build a shrine between the woods,

Carry water, grow new roots

You’re given treasures in the form of trees

And lakes across your lands

That’s only valued in

One’s true and rightful hands

VIII kiri Art'ile.

"On me dit que le destin se moque bien de nous 

Qu'il ne nous donne rien et qu'il nous promet tout

Paraît qu'le bonheur est à portée de main." 

Art, oh Art!


Olen viimastel päevadel mõelnud mingitele elu seaduspärasustele. Ära küsi, mis need on või kuidas ma neid ette kujutan. Need on Sulle sõnadesse pandunda isegi keerulisemad kui minul mõtelda. Aga pole nad midagi nii tähtsad, kindlasti mitte sel määral, mis on minu tegeliku õhina põhjuseks. Üle pika aja, Art, leian end olevat tasakaalus. Minu päevad mööduvad ühes päikesega - ikka üha kõrgemalt ja soojemalt. Sa ju teadsid, millises vaakum-elus ma elasin, või kui ka ei teadnud - minu kirjad olid vaid mikromõõde kõigest sellest, mida enda ümber kannatades kandsin; minu vaikimine oli see, mille järgi võis aimata mu meeleolusid - siis tea, et Sinu ees ei või ega saa mul olla saladusi. Millegipärast.
 Ma kirjutan jälle, mitte üksnes kirju või artikleid. Ma kirjutan luuletusi, proosat - ma kirjutan draamat, Art! Ja mul on tunne, et ma jaksan jälle. Astuda võidu aja ja ruumiga. Jah, just ruumiga, sest ühel hetkel oli see muutunud nii paratamatult ahistavaks, et ma ei leidnud enam kusagil asu. Olen õppinud jälle leppima, ent mitte allaheitlikult, vaid läbinägeliku perspektiiviga. Minu ees on seinu, nagu ennegi, ent nende kõrval on rajad, mida mööda käia ei olegi alati kuidagi tinglik või tühine. 
 Sinu nägemine, Art, andis mulle jõudu. Korraga tuli mulle meelde nii palju asju, ühiseid olemisehetki, olmelisi detaile, juhuslikke toone ja värve. Selliste hetkede pärast tahan ma vahel absoluutset mälu. Nagu inimestel on absoluutne kuulmine - kuuled üht tooni ja määrad selle eksimatu täpsusega - see sobitub ühte helistikku,  kromaatilisse heliritta - ükskõik kuhu, see on määratletav, vääramatult definiitne. Just niisamuti tahan ma vahel mäletada. Näen üht detaili ja mäletan kõike sellega seonduvat - üht definiitset lõiku elust.
 
 Rääkisin Sulle A.-st. Pärast Sinu eemalolekut, on ta tõepoolest mulle kuidagi lähemalseisvaks saanud. Vahel näeb ta minust ja kõigest ettejuhtuvast otsekui läbi, niisiis ei ole ma kindel, kas on see imetlus või aukartus, mida ma tema vastu tunnen, ent kindel on, et see pakub mulle lohutust. Ent kindel on ka see, et Sind ta ei asenda. Sina tead seda kauem kui mina - eks oskad isegi öelda, kuivõrd erinevad inimesed te olete. Pealegi - meil puuduvad A.-ga ühised mälestused, need, mille najal ma elan ja hingan. Justnimelt hingan, Art - Sul ilmselt ei ole aimugi, kui tihti olen ma meenutanud Su mõtteid.. neid, mille Sa mulle välja oled öelnud, vähemasti. Või seda, et Sa oled ikka ja alati olemas olnud, ka siis, kui tuleb lihtsalt tahtmine kuumal suvepäeval minna jäätist sööma, ent äkiline soov ujuma minekuks on suurem ja võimsam.. Sa ootasid kaldal, kuni ma hundinuiade vahel sumasin, ja viimaks hakkas hoopiski paduvihma sadama ning Sa ei jäänud märjaks olemises mulle kuidagi alla. Inimesed tänaval ei mõistnud meie keelt ning me ei lasknud end segada kõõriti pilkudest.
 See tuli mul ükspäev meelde. Ühes teise vihmasajuga, mis oli hoopis mornim ja külmem, ent mis ometigi ei takistanud meil välja minemast ning vikerkaart nautimast. Oma kujutlusis, meeltes. 

 Sinu jutt J.-st üllatas mind. Ei, valetan, šokeeris. Natuke tundus see ka isikliku kaotusena, nagu oleks üks tükk meie ühisesest mineviku-ajast jälle lahti triivinud ja sellevõrra see aeg kuidagi pidetumaks muutunud. Ma tean, et see on tarbetu hirm, et ta oli Sinu sõbranna ning meie temaga lähemalt kiinduda ei jõudnudki. Ta oli osa Sinust ja ma võtsin teda sellena. Vaid osana. Tervik jäi ikkagi millekski eraldiseisvaks. P.-ga on teistmoodi. Tema jõudis saada ka osaks minust. Selle järgi, kuidas me temaga koos selili tähti oleme vaadanud, Emajõe ääres jalutanud või mingist ürgsest spontaansest tundest lähtuvalt üksteise lähedale oleme hoidnud - ei saakski see teisiti olla. Tema käed, tema hääl.. Ta oli Sulle alati lähedal. Ma tundin end teie keskel hästi. 
 Kõikide nende hetkede valguses, Art, tahtsin ma Sulle ütelda, et maailm võib olla tänulik Sinu elurõõmu eest. Seni, kuniks Sul on seda nakkavas koguses, ei pea Su ümber olevad inimesed olema määratud pisaraisse ega itku. Sa ehk paned pahaks mu avalmeelsust, aga antud juhul ei hooli ma sellest sugugi, sest ma tean - Sa ei tee seda. Olen tundnud, et mõnikord tahaksin ma kusagil võõras linnas juua Sinuga ära pudeli šerrit, panna pea Su sülle ja ütelda, kui väga vajalik Sa mulle oled. Aga enamasti ma vaid kirjutan Sulle usus, et selle kirjaside kaudu kandub kas või murdosa Su vitaalsusest, optimistist ja olevikust ka minuni. Toob ehk mineviku lähemale. Selle, mis tõusis koos kunagise sügisese hommikupäikesega Tolstoi tänava korteri aknaruutu ning kestis kuni ühe hilissuvise käepigistuseni pealinna porisel pargiteel.

Et ükski käepigistus ei tähendaks enam iial jumalagajättu , Art!

Sinu,
NN.

Tiivutu.

Suvetuul puhus veel lehis,
kui augustist pool oli läind
Su pilk oli nukker, su kõnd oli tehis
ma polnud veel kedagi su sarnast näind.
Nii sa astusid mööda must teel,
siis nägid mu hirmunud silmi,
sinu enda omad rohkem olid veel,
kui mind kaasa tõid, hoides must kinni.
Sest päevast ma teadsin -
sinu kätes on võim
ning et lahkuda peagi,
eks aimasid,
su haardest ma võin.

Kärbi mu tiibu, lõika neist suled,
et su juurest ma minna ei saaks.
Ent sügist ei keela, sa tead ju - ta tuleb,
kuid minu piiriks jääb ikkagi maa.
Ei, taevastest laotustest und ei saa näha,
pole küündinud nendeni veel.
Mu esimest lendu ihkavat keha
sa, pime, hoiad vaid endale.

Õunapuud täis viimaks on õisi
ehk suvigi tuleb kord taas
Ei, nüüd pole kasu mõelda, kuis võisid
leida haige linnu kord maast,
et võtta ta koju ja näha tas lootust,
kuid teades - ei hoia ta sind.
ta igatseb priiust, ta petab su ootust
Ning sügis ta viib, kus on tema hing.
Sest päevast sa teadsid -
mida valusam tõde,
seda suurem on hirm,
seda raskem on vaev, mille seadsid
endale, surmates mind.

Kärbi mu tiibu, lõika neist suled,
et su juurest ma minna ei saaks.
Ent sügist ei keela, sa tead ju - ta tuleb,
kuid minu piiriks jääb ikkagi maa.
Ei, taevastest laotustest und ei saa näha,
kui pole küündinud nendeni veel.
Mu esimest lendu ihkavat keha
sa, pime, hoidsid vaid endale.