The Anatomy of You In Me

I don't need you
to share your life with me
I need you
to be a part of it
as you grew on me
like a third arm
like a third lung to breathe with
or a third eye
third hemishpere in my head
third ventricle of my heart
You came into being
secretly but impellingly
as an organ within me
I never knew
how does it feel
to have a spleen
or where is it situated in me
but I know exactly
what is missing you like
and where does it hurt
right there in the chest
under my fifth rib
left of my solar plexus
and deep inside the brain
at the bottom of my eyes
so I need to close them
to ease the ache
sometimes it's in the palm
of my right hand
when I sqeese my fingers
into a fist at nights
but it doesn't feel right
Never say you'd give a life
for me though you never would
it's like having my feet paralysed
saying to me we'd run
'til the end of the world for you
These kinds of things
I don't need
a world to be seized
nor a life to be given
or shared like lovers do
I carry them inside
as I do with you in me.

War

Darling,
have you noticed there's smoke in the air,
there's this look in the eyes,
there's a knot in my hair
I cannot untangle
It's made by the wind of change.
Oh, look at them - who's to blame -
they all hide a knot in their hem.

Gelignite words.
Fingers on triggers.
Our hearts make us blind
when there's war in our mind.
And the people -
they cheer for the fire,
we're all gasping smoke,
but the stakes, they get higher.
Burn.
Gelignite words.
Our hearts make us blind.
As we hurt.
As we curb.
Flame.
I wander the streets,
long for fresh air in my lungs,
find some peace.

Your eyes full of fear
or is it myself that I see
If you're not to fire,
it's gonna be me.

Darling,
have you noticed there's smoke in the air,
there's this look in our eyes,
there's this knot in my hair
I cannot untangle
It's made by the wind of change.
Oh, look at us - who's to blame -
we'd both take a shot if we must..

IX kiri Art'ile.

 "Je suis comme ça. Ou j'oublie tout de suite ou je n'oublie jamais." (S. Beckett)

 Mon cher!

Sa kindlasti imestad -  saades selle kirja nüüd, üle mitmete kuude, mil ma olen lasknud Sul oodata endast märku andmata, kui Sa üldse tundsid igatsust ootamaks, - mis võib olla selle aluseks, et olen võtnud nõuks taas Sulle kirjutada. Luba ma ütlen seda Sulle kohe.  Ära arva, et mul pole soovi Sinu käekäigu kohta teada või huvituda, mis parajasti Sinu elus toimub. Oma mõtteis olen Sulle kirjutanud juba mitmeid kirju, kuigi paraku - ükski neist pole jõudnud paberile. Võtsin omale selle julguse see viga parandada, suuresti tänu ühele lõbusale juhusele, mis Sinu meelde tõi. 

See võis olla mõned nädalad tagasi, mil ma olin leidnud aega, et vaadata ära üks monolavastus, mis eeldatavasti erinevat meie "tapvalt vaimuka" Olymposel kõrguva koduteatri tavapärasest repertuaarist. Ja selles osas ei pidanudki ma kuigi pettuma. Kuid Art! See võib tunduda Sulle uskumatuna, kuid too näitleja seal - ta meenutas mulle Sind! Jah, tema suu, tema naeratus, mõningad liigutusedki ja teinekord pilk - need tõepoolest sarnanesid Sulle. Lõbustatuna jälgisin ma teda ja kogu tema persoon sai minu jaoks täielikult uue mõõtme. Enam veel - kujutasin ette, kuidas ma seda Sulle kirjas ütlen, kujutasin Sind lugemas neid ridu, teades, et Sulle see näitleja erilist vaimustust ei ole pakkunud. Mäletan meid Nii mõnigi kord jalutamas vanalinnas ning vaatamas kitsaste tänavate kohal laotuvaid plagusid - siis ütlesidki Sa oma leebelt sarkastilisel toonil, et ta pole just Su "lemmikuim näitleja". Oh, kuidas ma nautisin seda äratundmisrõõmu - nähes temas Sind ning mõtlemas, kui väga Sa püüad seda nüüd tagasi ajada. Ei ole tarvis, Art, ei ole tarvis. Temas on midagi Sinulikku ja just seepärast leidsin ma ta nüüdsest palju huvitavama olevat. Ühtlasi leidsin põhjuse Sulle kirjutada. 

Ma tean, Art, et mu kirjad Sulle on muutunud harvaks ja Sa näed neid ehk teise pilguga. Nüüd siis. Pärast aastaid, mil ma neid Sulle adresseerinud olen. Võib juhtuda, et veel paar ja ma säästan Sind enam neid saamast. Võib-olla on mingi ring täis saamas, võib-olla olen ma ise leidnud vajalikuks oleva edasi astuda väljaspool kirjapaberit, võib-olla ei kirjuta ma enam Sulle trotsist. Et mälestustesse ei saa kinni jääda ning armastus tähendab suuremeelsust lubada vabadust neile, kes seda väärivad. Sellest viimasest lausest võid Sa südamerahuga lugeda välja kõik viited, mida heaks arvad neid seal olevat. Jah, ilma minupoolse kommentaarita on muidugi raske vältida ühemõttelisust, ent Sa peaksid mind tundma, Art, nii palju, et teada mind ja seda, mil määral ma ütlen asju vaid pinnavirvenduseks.

 Ent kes teab - ehk lahkun ma kammitsais ja ei saa teisiti, kui pean mõnel vihmasel hilisöötunnil võtma taas sulepea ning tunnistama Sulle oma nõrkust. Tunnistama seda, mida teavad vähesed ja vahest ei teagi keegi, ka mina ise, enne kui Sina neid ridu loed.  

Ma ei tea, kus ma poole aasta pärast olen, võib juhtuda, et kaotan enda eskapistlikult Vanasse Maailma, soovimata, et keegi minust midagi teaks, soovimata kellegi nime mõnele ümbrikule kirjutada. Ent ma ei välista midagi. Kui ma pole siiani unustanud Sulle kirjutada - need read mu peas on samavõrd tähtsad kui iga teine paberil - siis ehk kohtume jälle, kui mitte Spilsluizenil kanali ääres, siis mõnel juhuslikul teatrietendusel läbi tuttavlike žestide või ruumis, mis jääb paberi ja tindi vahele. 

Meilleurs voeux,

NN

/tulles Sarah Kane/Juhan Ulfsaki "Puhastatud" ja "4.48 Psühhoos" etenduselt 22.09.13/

vaikisin oma elu esimest kahetsust
mitte keegi polnud õpetanud mulle
sellest rääkima ega keelanud
pidada tundeid pühaks
meenutused takistasid mind hingamast
vahetasin iseendaga pilke
kuuvalgus immitses aknapraost
nõnda siis kõlabki vaikus
maailm ei hoidnud end pöörlemast
ja mina ei lakanud olemast
selle kese
kust nad võtavad need
sinised igatsused
kellele kaevatakse iga päev
neid suuri sügavaid auke
millest taevas läbi paistab
ja mis kunagi kinni ei kasva
ainult mõtetes
kui needki oleksid tehtud päris
armust
enamasti inimesed aga kisuvad
tervikuid koost lahti
üha väiksemateks
probleemideks
mille lõputu endassepöördumine
toob kaasa paratamatu tühjuse

mina ei tahtnud
vaadata neid ammu kaotsi läinud
ja ühegi täna
siin planeedil elava inimese poolt leitavaid
tähti
ja näha neis kedagi teist
ma tahtsin vaid aru saada
kust tuleb hirm
ning kuidas vältida lõputult
üle olematu ääre alla kukkumist
keerasin kohvitassi kummuli
ja laususin pühalikult sõnad
mida ei mäleta kedagi neid
endale olevat õpetanud
ent mis ometi olid liiga suured
et olla autorita
meil kellelgi pole õigust
armastada vaid
iseennast
ühtäkki ei talunud ma mõtet kaotusest
endast tulemusetu produktina
ja ma hakkasin usaldama teadmist
hinge püsivusest

Postkaart.

Vahel sa kardad, et maailm saab otsa
ja kus on siis enam veel ruumi
kõik oma mõtted laod ükshaaval välja
nagu riitasid laotakse kuuri.
Ja augustis jätad sa
oma suitsud maha, sest ihkad
ilma taagata sihitult astuda
kesk esimest sügisest vihma.

Saada mul postkaart
ühes vaatega kaanel ning sees
polegi tarvis ehk midagi muud,
kui üks vaikne "Bisou!"
Ja kui me siis kohtume talves,
kesk tuisku üksteist ei adu,
justnagu tookord kui läksid
kesk esimest sügisest sadu.

Kord tahtsid saada kapteniks laeval,
mis seilaks üle Punase mere
nagu Jacques Yves Cousteau
näeksid Siinai mäge, mille tipust hõikaksid "Tere!"
Ja kusagil leidmata
maal looksid seinteta templi,
mille altaril laseksid pleekida
oma möödunud aegade kremplil.

Saada mul postkaart
ühes vaatega kaanel ning sees
polegi tarvis ehk midagi muud,
kui üks vaikne "Bisou!"
Ja kui me taas näeme,
siis kergita kaabut ja ütle mul "Tere!"
justnagu tookord kui läksid
üle palava Punase mere.

Ükskord sa kartsid, et aeg saab otsa
ja kuhu siis sinul veel jääda
kõik oma kellad sa keerasid üles
oma usu ja lootuse väega
Ent tänaval õunapuilt
langes õisi ja hetkeks kõik seiskus
sina mõõtmata ajatust otsides
elu eest pugesid peitu.

Saada mul postkaart
kas sul kaugel seal olla on hea?
Või poleks ehk tarvis midagi muud
kui üks vaikne "Bisou!"?
Jah, küll me kord kohtume maailmas,
mis soojust ja valgust on täis,
justnagu tookord, kui lahkusid
naerdes sa hilises mais.