Veebruar Petrogradis

Sa teadsid küll, et Petrogradis algas streik
kes nõudis leiba, tööd, kes õigust, õnne, vett

Et korstnaist kadus suits, ka inimesi kadus
sajad neist said hukka, leidmata jäi sadu

Ja tuhka rappus saapailt kesk lumist tänavat
kui trambiti ja hüüti maha elu halli, räbalat

Ning sõdurite kätes rätte lehvis punaseid
poolkirmetunud naiste silmavetest neis

Jah, veebruar sai läbi, sai uueks aeg ja ilm
kalender vahetus ning kuivas naise silm

Ja nüüdseks pea sajand on ikka eel aprilli
kaheksandad märtsid täis kinke, komme, lilli 

Land of Utopia.

We chase our dreams
like the wind chases leaves
on a late October.
Too many of us
still cheat and lust
as on friday night
it's getting harder to find
somebody sober.
I used to think about bridges
and how they connect shores to each other
See my pa' was an architect and I,
I always wanted to follow his steps
through fame and success.
So he designed a city -
a beautuful land of Utopia
with backyards and balconies,
belltowers, parks and streets
where wind chases leaves.

Have you ever been to Japan,
when cherrytrees blossom and sun
sets behind tops of mountains
That's what I call a place
to be in love with.
See my ma' was a poetess and I,
I always wanted to find words
as good as hers.
So she wrote a sonnet -
a beautiful land of chivalry
with castles and kingdoms,
princesses, knights and fields
where wind chases leaves.

Duu-duu-duu
Du-du-du-duu.

We chase our dreams
like the wind chases leaves
on a late October.
So many of us
still.. sleep and dream
without waking up.
We walk on our streets,
we fight for our queens
and win rarely more than a day or two
on some cold November.

Don't forget to see Japan
and the cherrytrees blossom
and the sun
behind mountainpeaks
and wind
chasing leaves.

VII kiri Art'ile.

"Dieu m’a fait et a cassé le moule."  

(J.-J. Rousseau)

Art!

Ei, mul ei ole vabandusi, mitte mingisuguseid, et püüda vähimalgi määral õigustada seda, et ma pole Sulle enam kirjutanud. Mistõttu ei saa ma ka teha etteheiteid Sulle. Minu vaikimine on olnud tahtlik - kuigi, jah, tahtlik ei olegi see õige sõna, pigem teadlik. Ilmselt on käes nüüd see piir, kus ma enam ei jõua hoida tagasi neid ütlemata jäänud sõnu, pikka aega enesesse maetud mõtteid. Ja siinkohal pean ma täpsustama - ütlemata jäetud sõnade all pean tegelikult silmas tuhandeid kordi öeldud, sadu kordi kõneldud sõnu - lihtsalt Sina ei ole neid kuulnud, ent enese ette olen ma kordi ja kordi pidanud monoloogi kujuteldava dialoogi pähe; ja matmise mõiste on mulle nii ehk naa vastuvõetamatu, sest kui midagi matta, siis tähendab see omamoodi pöördumatust, tagasivõetamatust, igavesti lõpetatust. Ning ma ei taluks seda. Mitte minu ja Sinu puhul, Art. 

 Ma ei ole osanud Sulle kirjutada. Tahtmised ja soovid seda teha on tulnud nii tihti ja purunenud seda kiiremini, mida rohkem on nendega ühes olnud kahtlusi, ootusi, mõtterägastikku..Oh, Art, kui Sa vaid teaksid, millistes tundelabürintides olen ma vahepeal ekselnud, milliseid emotsioonipalavikuhoogusid üle elanud. Ma olen Sind vihanud, armastanud, kartnud ja hüljanud, püüdnud unustada ning taasmäletada. Ma olen Sind näinud - nii unes kui ilmsi. Sa üllatud kindlasti? Teades ometigi põhjuseid.. Olen kindel, et tegelikult vähemalt aimates, kui Sa neid ka teadvustada ei taha või ei oska. Ent Sa ju mõistad - pärast seda, kui Su elu nii kardinaalselt muutus, kui Sa mulle viimati kirjutasid ning kui ma ühel hetkel Sinu elu suhtes osavõtmatuks muutusin  - nii näis ilmselt Sulle -, rõõmustasin ma tegelikult ühes Sinuga ja muserdusin samas. Mulle näis, nagu oleks mind reedetud, ma tundsin end petetuna, kõrvalejäetuna, hüljatuna. Ning see kõik näis olevat Sinu süü, - et Sina olid selle eest vastutav; et Sina tegid seda kõike mulle. Anna andeks, Art, nende koletute mõtete eest, kui võid. Jah, kuidas saigi Sinul süü lasuda, kui süüd ju ei olnud. Oli vaid elukeerdkäik, mille eest viimasena Sind nuhelda võis.
 Kuid miski Sinus oli minu jaoks uus, oli teistmoodi ja kõhedusttekitav. Teadsin, et ei oska Sulle enam endisel moel kirjutada, Sinusse endisel moel suhtuda. Ma tahtsin Sind väga näha. Kümneid kordi mõtlesin oma peas läbi neid stsenaariume, kuidas, kus ja mil moel me kohtume ja kuidas ma siis pisarais Su kaela langen - hoolimata sellest, kas Sa seda lubad või keelad, hoolitama ajast ja ruumist. Mõte sellest taasnägemisest liigutas mind hingepõhjani ja ma olin kade nende paikade ja inimeste peale, kes seda teha said. 
 Ma käisin pealinnas. Asjaolud olid mind sinna viinud, ning mu mõte oli tavapäraselt hõivatud artiklite, nimede, teatrilavade - tööga -, kui mu pilk jäi peatuma ühele vihmavarjuga tumesinises kujule, seismas seljaga minu poole. Kolme sekundi jooksul jättis mu süda löömise ja ma unustasin kõik, millest olin mõelnud, saades aru, et see, kes mu ees, minust kolme meetri kaugusel seisab, oled Sina, Art! Mõtlesin kõigile neile kordadele, kujutlustele tormata Su juurde. Aga ma ei teinud seda. Nüüd Sa siis tead - ma istusin seal, Su selja taga, perroonil ning tundsin meeletut kaugust ja kahetsust. Ma ei osanuks Sulle midagi öelda, Sa kuulusid  teise maailma ning ma ei sobitunud sinna. 
 Vaatasin Sind klaasistunud pilgul rongile astumas ja kõik, mida ma sel hetkel tundsin, oli jääkuum torge rinnus. Just, jäine, kuid samas nii põletav. Lasin Sul minna.. Olles oodanud seda hetke  - aastaid. 

 Sa tundusid õnnelik. Mul on hea meel.  Ära solvu, Art! Mitte ühegi minu poolt öeldud või tehtud (tegemata jäetud?) sõna või teo pärast. Lõppude lõpuks olen ju mina see, kes endale valetanud on ning tegelikkuse ja illusioonide vahel tekkinud kakofooniad Sinu või mistahes vääramatu jõu süüks on ajanud. Ma ei kahetse, et ma sel hetkel Sind ei kõnetanud - kas või - või Sulle paljusid asju ei öelnud, küll aga kahetsen ma, et ei olnud seda teinud varem. 

Ja vaata - lehed on taaskord langenud. Sel aastal lausa ühes lumega. Kas pole see kindlustandev, et mis tahes meiega ka ei juhtu, mida tahes elu ka meile ei too või kuhu iganes ta meid ka ei pilluta - Loodus on vankumatu, ta kulgeb ikka oma häirimatus rahus: kevad toob suve ja sügisest saab jälle talv, ja see ei muutu. 
 On hea mõelda, et kusagil meie endi sees on olemas samasugune aastaring. 
 Ja et me kohtume jälle. 

Ära võõraks jää, Art, nagu seda ehk mina olen teinud!

Andestustega Sinu,

NN

Tänavakass.

Polnud teada, kaua K. seal niimoodi oli olnud. Ilmselt oli ta istunud tollel kõnnitee äärel juba tunde, enne kui J. ta sealt leidis. Õigemini ei olnud tema, silmad peos, vappuva musta kogu juurde jõudmine mingi leidmine, vaid naasmine selle juurde, mis J.-st maha jäi. Et aga mahajätmine J.-le kunagi kerge ei olnud, otse vastupidi lausa kibedaid süümepiinu tekitas, ei jäänud ta ära kauaks ja - tuli tagasi.
     Vihma sadas ning K. istus külma kõnniteekivi peal, süda täis pöörast viha. Viha, mida ta tagus oma hingealasil iseenda vaimuhaamriga kuumadeks põletavateks pisarateks, mis jooksid üksteisest lahti laskmata alla mööda tema õhetavaid põski. Mis kibe raev, pime lõputu valu, kauge kõrvetav viha! Või oli see armastus. K. ei teadnud enam isegi. Ta teadis, et päikeselaikudetsükliga seotud Maale jõudva päikesekiirguse hulk on tekitanud ajaloolist massihüsteeriat; et uppuja tunneb oma lõplikel heitlushetkedel tegelikult meeletut violetset õudu ja paanikat ning viimane asi, millele ta mõtleb, on tema armastatud inimesed; et suurem tõenäosus saada südameatakk, rohkem kui teistel aegadel nädalas, on esmaspäeva hommikul. Ja ta teadis, et jumalale tänu - ei olnud esmaspäev, veel vähem hommik. Kõige muu osas oli ta täielikus pimeduses. Seda ka sõna otseses mõttes.
    J. seisis ta ees ja vaatas K.-d äraoleva pilguga. Segu haletsusest ja uhkusest sundis teda olema jäik ja paindumatu, suruma külmetavad käed sügavamale taskupõhja, selle asemel, et panna need ümber K. õlgade ja tõsta ta kõnniteeäärelt üles. Ta ei olnud ju halb inimene, miks ometi oli tal siis nii raske pakkuda lohutust? Teha sihiteadlikult haiget või panna keegi nii haledasti pisaraid valama ei olnud kunagi olnud tal mõttes. Ometi siin nad nüüd olid - Alexander Suur ja keegi, kes ei suutnud aru saada, oli ta ses loos Roxana või Stateira.
  J. muidugi ei mõistnud, mis oli juhtunud. Ta ei olnud kümne minuti eest näinud K.-d seismas keset tänavat, käed rusikasse pigistatud, ootamas J.-i, et too tuleks ja võtaks tagasi kõik need öeldud sõnad. Ta ei olnud kuulnud seda sügavalt hinge põhjast tulnud meeleheitlikku karjatust, hingehääle murdumist - röögatust, mis K.-i seest tänava otsani ja tema endani tagasi kaikus, kui ta mõistis, et J.-i ei tule. Ta ei olnud saatnud K.-d pilguga mööda autoteed alla ega näinud, kuidas üks heledapäine neiu kõike seda märganuna K. juurde astus ja küsis: "Kas kõik on korras?". Ning K., ehmatanuna võõrast tähelepanust, sellest, et keegi ta nõrkushetke näinud oli, tundmatule naeratas ja pisaratele täiesti vastupidiselt väitis, et, jah, kõik on hästi, ometi aga neiu lahkudes laternaposti järele haarates taas näo kätte peitis. Niisiis kuulis ta enda kõrval üht arglikku häält küsimas: "Vabandage! Vabandage, kas ma saan Teid kuidagi aidata?" K. tõstis oma niiske palge, mis iseenesest tibavas uduvihmas polekski end reetnud, ja üllatus, kuidas ühel öisel tühjal tänaval ükshetk nii palju abipakkujaid oli, kui ta tegelikult seda ei ihanud, samas kui elus, mil nii mõnigi kord oleks tahtnud inimesi nende ükskõiksusest ja pimedusest üles raputada, kõndisid kõik tühjal pilgul ignorantselt oma teed.
 K. vaatas teda jälgivatesse murelikesse silmadesse ja teda valdas sügav kahjutunne. Tal ei olnud kahju endast, vaid nendest abitutest muretsevatest inimestest, kes oleksid andnud enda aja ja jõu ja nõu, et teda aidata. Ta tahtis neid kallistada ja öelda, et kõik saab korda, mis sa tühja muretsed, aga siis meenus talle, et ainus lohutus neile oli ju tema ise. Ja taaskord kinnitas ta, et pole viga midagi, teda ei saa aidata. Arglik hääleke elavneski veidi ja ütles: "Kõik saab korda!". K., kes noogutas ja lubas võõral minna oma teed, mõtles, mida too üldse temast teab, või kuidas ta nii kindlalt väidab, et kõik korda saab. Ei teadnud ju temagi, mis oli juhtunud. Ent nii see ongi - puhas anonüümne empaatia, viisakuse vormis lohutus, mida tuleb ütelda, mida kõik tahavad kuulda.
 Niisiis ei teadnud keegi tegelikult lõpuni midagi. Igaüks vaid aimas või oletas, tegi seda, mida filmidest nähtud, vanemate käest õpitud või kultuuriliselt kaasasaadud teadmised ette nägid. Filme oli J. oma eluajal näinud hulgi ja  perekondlikke kasvatusnorme võtnud omaks austuse ja kuulekusega. Jungist ega arhetüübi-teooriatest ei pidanud ta suurt midagi, niisiis ei samastanud ta sellega end kuidagi. K. seevastu ei osanudki muud teha, kui peita end möödaminejate silmade eest, sest kõik see tähelepanu tundus talle ühel hetkel tarbetu ja alandav, ning istuda lähima pisikese umbtänava kõnniteeäärele. Ainus, keda ta oleks tahtnud seda eelnevat pilti nägevat, oli J. Ent J. oli keeranud selja ja kõndinud oma teed. Mitte põlgusest või ükskõiksusest, vaid kartusest. Kartusest murduda, aru saada, et see, mida ta just oli öelnud, pole midagi muud kui suur valge vale. K. ei olnud tema silmis midagi valesti teinud, tema kapriisid olid tegelikult mõistetavad, kui võtta arvesse, et J. oma enesekesksete nõudmistega, mis tihtilugu tähendasid vaid seda, et K. talle liiga vähe hoolitsevat, kiitvat tähelepanu osutas, olid ta sinnani viinud.
 Neile mõlemale tundus, et pool tundi südamevalu ja sügisvihma käes möödunud aega oli tundidepikkune. Või et vihma on sadanud juba aastaid ning vikerkaart ei olnud kusagilt oodata.
 "Tule üles, " ütles viimaks J. Ta ei suutnud kauem vaadata seda haledat hüsteerilist tompu ega seda otsatut vihma, mis tema näolt lompi langes. Liiga palju nõrguvat vett oli igalpool. See mitte üksnes ei väsitanud, vaid pani mõtlema, kui suurt piina peaks taevas, pilved tundma, sest mida rohkem sajab, seda valusam hakkab. Nii tundis J. Miski tema rinnus rõhus ja kurgus pitsitas.
 "Tõuse üles, kallis laps," kordas ta ja soovis, et kõik need viimased tund aega oleks olnud olemata. Milleks see kõik?
 K. tõusis, vaatamata J.-le otsa. Ta tundis, et pisarad hakkavad otsa saama ja siis ei oskaks ta enam midagi teha, nagu oleks nutmine ainus, mida ta teha mõistab. Ta vaatas hirmunult eemal seisva prügikasti poole ja märkas seal midagi liikumas. "Kass!" ta hüüdis katkeva ja hädise häälega. "Seal on kass!".
 Must loomake vaatas hämmelduses neid kaht, nagu ei oskaks ta midagi inimeste käitumisest arvata.
 - Tõesti, mida ta küll mõelda võib, see tänavakass, meist kahest siin? mõtles K. oma peas. Nii poeetiline oleks olnud sel hetkel öelda, et K. tundis ennast nagu see tänavakass - üksi, pimedas, vihma käes, mahajäetud. Aga kass, tabanud, et on saanud nende kahe olendi tähelepanu, tõmbas silmad meeliskledes vidukile ja kõnniskles edevalt eemale. Uhkelt ja enesekindlalt sammus ta oma öist rada ja oli õnnelik, et leidis kaks silmapaari, keda tema ilmumine paelus.
 K. tundis kassi vastu imetlust, veidi ka häbi, et tolle kassisilmad nad sellisest olukorrast tabanud oli. Inimlikud tunded, kompleksid ja ihad näisid korraga tühised olevat. Ta tahtis kassi paitada või vähemasti seda, et uhke karvane olend ta sõrmegi omaks võtaks. Ent kass jooksis edevalt sabaga vibutades eest ja jäi endale järeletulemist ootama. J. astus kassi juurde ja sirutas talle käe. "Ära loodagi, " ütles K. Ent kass, näinud tema poole sirutatud peopesa, leidis selle olevat piisava ning lubas
end sel üle turja silitada. J. naeratas. Talle tundus, nagu oleks ta millegi erakordse ning lepitavaga hakkama saanud. K. tundis endas jälle kerkimas viha, kuid jäi siis mõtlema, miks küll. Jah, oli ta ju ikkagi nii sarnane sellele tänavakassile. Ootas temagi ju märgatud saamist, veidike hellust ja pehmust. Ning oodati sama temalt endaltki.

Nad ei rääkinud sellest õhtust enam kordagi. Vaid mõnel hämaral õhtul, kui K. ja J. koos mööda sama tänavat kõndisid, pöördusid mõlemi sõnatud pilgud ühe prügikasti poole, lootes näha seal kassi. Nad mõlemad teadsid, et sel kassil oli tegelikult kodu ja tema tookordne retk oli pelgalt juhus. Liialt armastatud näis ta, liialt hoolitsetud oli tema kasukas, liialt priske tema kõht, liialt eneseteadlikud tema silmad, et olla hüljatud. Nad mõlemad, nii K. kui J., tahtsid, et kohtaksid uuesti seda öist külalist, et temagi näeks - ka nemad pole tegelikult maha jäetud ega hoolitsuseta, ka nemad on tegelikult armastatud. 

Paradoks.

Sa tead isegi, et oled
paradoks, kas pole
yang'is yin
miinusega pluss
koit eha eel.
Su nõrkus on su tugevuse sünd
ja julgus, piirideta tahe
teiseks kaelalüliks.
Kui murdub see,
siis - pole enam sind.

Viimane kord.

 Ma ei tea, kust ta tuli sellel õhtul. Tean vaid, et minu kõrval seistes lõhnas ta viina järele. Ning tubaka ja naha ja häbi ja eilsete sokkide järele. Tema jalad olid märjad. Tema nahast kingad olid niisiis märjad. Kui "märg" on see sõna, mida tähendab lirtsuda vihmast, porist ja koos elatud aastate sopast.

 Ma ei tahtnud temalt midagi sel õhtul. Ainult - et jäägu see viimaseks korraks. Näed siis, kui vähe on inimesele vaja. Ei mingeid tähti, Kuud ega valgeid laevu. Lihtsad on need ühe tavalise inimese soovid, tagasihoidlikud. Polegi tarvis midagi lisaks, juurde või enam - et see oleks viimane kord, ja kõik.

 Ma ei tea, kas ta mõistis seda tol hetkel - minu ennastsalgavat palvet - , sest mida muud see oli kui enesesalgamine, kui ma ei nõudnud talt midagi enamat, kuigi ammu oleks olnud aeg, - või mitte. Igatahes viskas ta oma kortsunud pintsaku varna ja murelivärvi huulepulgaga määrdunud triiksärgi sohvaleenile. Ma nägin küll seda plekki, ta ilmselt jäi uskuma, et ma ei silmanud, sest ma ei öelnud midagi. Aga ma lihtsalt ei öelnud. Ent võib-olla ta üldse ei mõelnudki sellele. Ega tollele, kes jälje jättis. Ta ei kohtu temaga enam niikuinii kunagi. Ma olen selles kindel. Vahest juhuslikult küll, aga kindlasti mitte ei helista ta temale ega lepi temaga midagi kokku. Kokkulepped talle omased ei ole. Ega nendest kinnipidamine. Mistõttu ma teangi.

 Öö oli poole pikem kui tavaliselt sel õhtul. Kas vaid mulle näis nii või temalegi, selles pole ma kindel. Ainus asi milles võis kindel olla, oli erakordne süüdimatus, millega tema norskamine vahetus rähklemise ja mõmisemisega. Istusin oma hommikumantlis tugitoolis, närisin väikese sõrme küünt, kuulasin tema heitlikku unefooni ja mõtlesin. Et kas ta tõepoolest kompromiteerib end, öeldes unesegaduses tolle nime. Ning et mida ma siis selle teadmisega peale hakkan ja kas see hakkab mind kuidagimoodi millalgi häirima. Hakkan ma tänaval möödujate nägude põhjal mõistatama, kas see või teine võib olla sellenimeline. On see tema? Aga tema?

Ma ei tea, mida ta sel öösel unes nägi. Mõnikord hommikuti oli ta ikka rääkinud. Kuidas ta postkastist ajalehte käis toomas ja ümber nurga ilmus üks tumeroheline Nissan, mis tema suunas kiirendas. Ja kuidas ta püüdis eest ära joosta, aga jalad olid rasked ja majauks oli lukus. Need klassikalised raskete-jalgadega-jooksmise-unenäod. Veidral kombel polnud ta kunagi lennu-unenägusid näinud. Tegelikult ei ole selles midagi veidrat. Kõrgest lennust tal aimu ei olnud, järelikult puudus ka igatsus selle järele. Tema soovid piirdusid madalate ihade ja maisete mõtetega. Aatelisus võis temale tähendada sama palju kui pimedale vikerkaar. 

 Igatahes sahmis ta unes käega korduvalt üle otsaesise ja näis sealjuures äärmiselt ärritatud olevat. Ma ei tahtnud isegi hakata mõistatama, mis kontekst selle žesti tinginud oli. Püüdsin teeselda huvitamatust. Huvitust. Tühjust. Tahtsin mõelda asjadele, millest rohkem ükskõik mul olla ei saaks ja tõmmata selle, käesoleva öö ja tema vahele võrdusmärgid. Tühjus=tühjus=tühjus. Nagu naabri-Jaagupi rasvast pruuniks kõrbenud köögikastrul. Või seitsmenda korteri ukse taga olevad lääpa tallatud toatuhvlid. Või Sauna tänaval lebavad suitsukonid.  
 Mida pikemalt nende asjade peale mõtlema hakata, seda enam osutusid need mingit tähtsust ja mõtet omandavat. Niisiis ei tahtnud ma mõelda millelegi. Ausalt öeldes tahtsin ma rahulikult magada. Ometi ei teinud ma seda. Või ei saanud. See polnud tema viinalehk isegi, mis mind oleks seganud. Ega määrdunud pluusikrae üle diivani ääre alla ripnemas. Ega vettinud kingad, mis ilmselt nädala jooksul tallad rõõmsalt lahti oleksid löönud või viieteistkümnel muul erineval moel lihtsalt ära oleksid lagunenud.  Need tema habemetüükad ja neist turritavad karvad segasid mind küll, seda kindlasti. Mitte vastu ihu puutudes - ma ei olnud talle nii lähedalgi, et see oleks võinud juhtuda. Vaid vaadates. Ma tahtsin, et neid ei oleks. Kolmepäevast habet oleksin ma igal teisel juhul isegi mõneti meeleliselt nauditavaks pidanud, kuid sel ööl oli tema habe lihtsalt vastik. Sellele oli külge jäänud kogu tema salajas veedetud tundide odoor ja eelnenud pattude vaap. Ma jälestasin seda.

 Ma mõtlesin oma eelmiste peale. Ja kõrvalepõigete peale nendega koosolemise ajal. Tol ajal tundus mulle hullupööra erutav end kusagil restorani nurga taga mõnel šarmantsel võõral mehel suudelda lasta ja seda õhtul koju jõudes salajas hoida. Või mõelda, et ehk on minu teine pool vahepeal samamoodi teinud. See pani mind temast rohkem mõtlema. Teda rohkem enesele tahtma. See oli teistmoodi. See oli armastus. Kõike, mida ma tegin, tegin ma ikkagi armastusest. Aga nüüd oli vaid tühjus. Ja tülgastus. Ja miski, mida ma ei suutnud täielikult sõnastada. Targemad teaksid selle kohta öelda "resignatsioon", aga ma ei tea lõpuni selle sõna tähendust, mistõttu ei ole ma päris kindel selle paikapidavuses.

 Ma ei tea, kuhu ta järgmisel hommikul läks. Tean vaid, et ta oli kaasa võtnud minu ema poolt viimaseks juubeliks kingitud halli kootud kampsuni, teise paari jalanõusid - sest tema nahksed käimad olid ikka veel läbimärjad ja vähe lootustandvad -, oma päevaraamatu, minu kingitud Philipsi pardli ja kuus paari sokke. Teiste asjade hulgas, loomulikult, ent nimetatud asjade kadumist märkasin ma esmajoones. Tema enda puuduolekut vast isegi mitte nii palju. Imelik, et inimesed võivad ühel hetkel nii märkamatuks taanduda, et esemed silmapaistvamaks saavad. Kunagi poleks ma uskunud, et kui minult küsitakse, mille kadumist ma enne märkan, kas kellegi teise sokkide või oma kallima, siis vastan ma, et hoopis tema kampsuni. Mulle ei ole kunagi etteantud valikud meeldinud. Ma ei leia neis enda arusaamadele sobivat vastet. Mis puutub asjade puudumise märkamisse, siis see on muidugi õige, et asjad ju ise väljas ei käi ja ära ei lähe - muidugi ma näen, kui neid ühel päeval enam ei ole.

 Niisiis oli ta võtnud oma asjad ja läinud. Ära. Kui "ära" on see sõna, mida tähendab kolida oma elukaaslase juurest kellegi teise ja odava viimase veel odavamasse puuküttega üürikasse kusagil Kopli või Kalamaja perifeerias. Ja ma olen kindel, et Koplis või Kalamajas ta nüüd on. 

 Ta ei helistanud mulle enam. Miks olekski ta pidanud aru andma? "Kallis, minuga on kõik korras, minu eest hoolitsetakse siin hästi." Miks oleksingi ma pidanud sellest üldse hoolima? Mina igatahes helistasin. Mitte temale. Ütlesin telefonitorusse lakooniliselt, et viimane kord oli viimane. Ta ei tule enam kunagi koju. Mõnda aega valitses meie vahel traatides tumm ehmatus. Siis ütles torust madal vaikne hääl: "Kas me sinuga võiksime nüüd avalikult kokku kolida?" Võttis kolm päeva ja neli ööd ning täpselt 15½ sigaretti, kuni ma nõustusin. Inimese soovid on vahel ikka nii lihtsad ja tagasihoidlikud.

  25.08.2012

Vari.

Vari su põsel oli külm nagu kivi
valguse poole oli pööratud selg
möödunud suvede jäetud kiri
su silmile kaardund kui põletusjälg

Nõnda sa seisid öö viimasel tunnil
koitu vaid õlgadel kandsid ja sügist
oli see hetke või vihmade sunnil
ma neelasin pisaraid palvete prügist

(18.08.2012)

***

Me olime.
Ja öö oli ühes meiega.
Olid sina. Ja olin mina.

Ja oli miski veel.
Vist öö. Mis muu.

Sul oli peos kastan.

Tuhmpruun ja konarlik.

Ma hästi ei näinud.

Sa kannad taskus alati

üht kimpu võtmeid, tulemasinat.

Ja miskit veel.
Eks kastanit. Mis muud.

Minul polnud taske.
Vaid iluääred seelikul.
Sa hästi ei näinud.
Ma kannan kaasas alati

ideid ja mõtteid, naeratust.

Ja miskit veel.
Vist ööd. Mis muud.

Ja koos me olime.

Kus oli palju puid.
Tuul puhus puude latvades.

Vist vahtrad, hääle järgi.
Või kastanid.
Me ei näinud hästi.
Me olime.
Pargis. Kohvikus.
Ja kuskil veel.
Ju öös. Kus veel. 

VI kiri Art’ile.

Hea Art,


Sirelid on juba ära õitsemas ja peagi hakkavad ka valged kibuvitsaõied kukkuma. See on alati kuidagi nukker aeg, mil nad rohul lebavad ja koltuma hakkavad, ometigi on suvi justkui alles alanud.


Küllap oled Sinagi märganud, et ma tavatsen oma kirjades rääkida Sulle kliimast, floorast ja faunast, viidates sellega oma meeleseisundile. Mina igatahes olen. Võta nüüd kinni, kas tuleb see teadlikult või mingil määral teadvustamatult. Ehk polekski väga vale minu puhul öelda, kust tuul, sealt meel. Teisalt ei taha ma jätta Sind valele arusaamale, et pinnapealsus või ühekülgsus mind reeglina iseloomustaksid. Jah, tõesti, esmapilgul võib mu jutt kõlada naiivse poetiseerimisena, ent ma võtan endale nüüd loa oma mõtteid ja tundeid kuidagi lahti harutada ja nii-öelda rehabiliteerida. 

Lihtsalt ja lühidalt, säästes Sind pikkadest aruteludest ja spekulatiivsest eneseanalüüsist, on kaduvus see, mis mind ikka ja jälle ärevaks teeb ja rahutuks muudab. Aja kaduvus. Vahel mul on tunne, et aeg läheb mööda ja mida aasta edasi, seda kiiremini ma kipun jätma märkamata asju ja inimesi enda ümber. Niisiis püüan ma – veel mitte paaniliselt – püüda hetki ja rahustada end, et olen siiski võimeline tabama detaile, märkama enda ümber toimuvat, – mitte kaduda rännakutesse enda mikrokosmosesse, tekitades sellega surnud ringi. 
  Vaata, Art, ma olen aus, kui ütlen, et olen Sind alati kadestanud. Kadestanud Su võimet silmata ja mõista end ümbritsevat. Mingil hetkel kasvas see tunne üle imetluseks, ent siiani on mulle jäänud mõistatuseks – ja verstapostiks – see oskus näha. Ja ennekõike teada, mida Sa näed, justkui oleksid Sa olnud siin maailmas tunduvalt kauem kui teised ja räägid ülejäänute jaoks igapäevastest triviaalsustest viisil,  mis annab kõigele sootuks uue mõõtme, aja(loolise) perspektiivi. Ma ei unusta iialgi seda, kuidas Sa kirjeldasid mulle ühel juhuslikul talvisel neljapäeva hommikul horisonti ja helesinist taevast.. Ega seda imetlust enda sees. 
 Olen mõelnud, mis oleks see nähtus, mille kohta ma tahaksin samamoodi  intuitiivselt hoomates öelda midagi säärast – kergelt ja pingutuseta. Ilmselt oleks see vihm. Vihmas on minu jaoks midagi, millele ma tahaksin anda nime, iseloomustuse, kui täpsem olla. Aga kes teab.. Võib-olla ongi mu loomuses rohkem kuulata. Sind või.. vihma. Või pilvi.


 Vihmastel suveõhtutel meeldib mulle köögis pimedas toimetada. Mulle meeldib, kui tuld ei panda põlema. Siis, kui väljas on hämar, kuid valgust on siiski rohkem kui toas, ja ma tunnen, et pean hiilima. Hiilin kööki ja tavatsen vaikida, kuulatagi ehk; sellistel hetkedel tundub, nagu loodus oleks mind silmanud ja jälgiks üksipulgi minu tegemist. Niisiis kuulan ma vihmasabinat, pilvi – kuidas nad vormuvad ja liiguvad, ning püüan toimetada, väga tasa. Jah, pilvi on võimalik kuulda. Mitte alati, aga just siis, kui sajab ja ma olen sajuga kahekesi – tema ühelpool, mina teiselpool klaasi. Aga klaas ei olegi alati määrav, ka rõdul istudes ja taevasse vaadates võib neid kuulda üle puulatvade või majade katuste libisemas; vaikusepiir on see, mille tagant neid niimoodi kuulda saab.


Sain teada, et Sa sõidad mõneks ajaks koju. Kas Sinu aias valged kibuvitsad veel õitsevad?


Sind südamest tervitades, 

NN

V kiri Art’ile.

Armas!
Ma ei valeta Sulle, kallis Art, öeldes, et olen teadlik oma eksinu isekusest. Sest ma tõepoolest olen olnud kadunud mõtetesse, minevikku ja hirmu. Hirmu tundmatu tuleviku ees. Olen püüdnud end leida, määratleda seda, mis on olevik ja kes olen mina. Kas see kultuurilehe toimetuses tööd leidnud naiskriitik olengi mina? Või see mustas püstkraega jakis pedant pimedas parteris, tegemas oma emotsiooni-kaugeid märkmeid – olen see siis mina? Kes ma olen, Art?

Paar kuud arvasin ma, et olen see vandlivalges kleidis tüdruk, kes Schipholi lennujaama ooteruumi jäi, tundnuna end vabanenuna millestki võltsist ja valest. Ning ei, ma ei valeta Sulle ka siis, kui ma ütlen, et olen temast peale Utrechti mõelnud. Otseloomulikult - nii mõnelgi hommikul olen tundnud häirivat tühjust, istudes kahe kohvitassi – ühe täis ja teise tühja – taga. Mind ei ole ärritanud niivõrd see, et tassi ei ole ümbritsenud tema kaunid sõrmed, et need ei ole silitanud mu põski või et ta ei ole rääkinud lapseliku innuga uutest kunstinäitustest. Kuid see tühjus – see, et ainult mina näen enda ees siniseruudulist vakstut nukralt laual pragunemas, see, et päike tõuseb hommikuti ja valab oma sooja kuma vaid minu üle – see lõputu kaduvus ja mööduvate hetkede jagamatu melanhoolia, see on teinud mind nukraks ja sundinud küsima – mida ma tegelikult tahan? Kes ma tegelikult olen?

Tead, Art, üha rohkem on need hommikud toonud mu mõtteisse meie ühised kevaded Tolstoi tänaval. Ja P. Mäletad ikka P.-d? Kuidas saaksidki Sa mitte. Oli ta ju Sinu sukk ja Sina tema saabas. Jah, tõepoolest, nüüd meenutades – te olite ju päevad läbi koos ja kus olid Sina, sinna tuli alati ka tema, ning kuhu läks tema, tulid Sina peagi järele. Ma igatsen neid uniseid ja päiksepaistelisi maikuu pühapäevahommikuid, kui me kõik koos olime ja aprikoosimoosiga pannkooke sõime, rääkisime Schopenhauerist, Baudelaire’ist, Woolfist. P. tavatses tihti öelda midagi sellist: “Tõelisim põhjendus minu olmelise eksistentsi jätkupidevusele on deterministlik lootus, et kümne aasta pärast saab minust uus Wilde.”  Naersin tol ajal tema poisikeseliku siiruse üle, imetledes salaja tema oskust elu tabavalt kirjeldada, kaotamata sealjuures oma vahetust. Sinus, Art, leidsin ma omale hingekaaslase. Temas aga seletamatu müstilise sõbra – siiani ei saa ma aru, millist rolli P. mu elus täitis. Või täidab ehk siiamaani: tema truu-siirust püüdsin ma näha Tema (jah, ma pean silmas M.-i) hoiakus ja kõnes; tema sõrmi ma armastasin G. juures; tema kõnnaku tundsin ära selle mustas näitleja kõnnis…
Mis P.-st on saanud? Kus ta on?

Viimasel ajal ma olen arvanud, et olen see punasemummulises pitspluusis tudeng Tolstoi tänava verandal, kõlgutamas kahvatuid jalgu pleekinud sohvaleenil, pea P. õlal vaatamas lembinult Sind tsiteerimas Tammsaaret, Underit või Saint-Exupéry’d. Kuid juba mõnda aega ei ela Sina Tolstois – ma ei tea, mis sellest majast on saanud või kas need pojengid seal akna all veel suviti õitsevad –, P. sõitis aasta peale meie viimast ühist maikuud Prahasse, ning minu pitspluus on jäänud sest ajast kapinurka ootama neid pühapäevahommikuid. Raske on taas leida seda rahu ja teadmist – kinnitust teadmisele, et “…tõelisim põhjendus minu olmelise eksistentsi jätkupidevusele on deterministlik lootus, et kümne aasta pärast saab minust uus Wilde.” Ei ole ju, Art, mina ei ole!

Kes ma siis olen? Kuhu ma jäin?

Sinu,
NN (?)

Öökülm kuu.

Pime tuli tasa ja paitas mu pead
Sina, kes päeva ei tunne, ei tea
et teiselpool musta ja pimedat ööd
päikene tuld üle taeva lööb.

Sinul oli külm ja see embas su luid
mina polnud näinud sind nädalaid-kuid
sest et talv see oli pikk, langes ööd-päevad lund
ja mina nägin päikesest lõputut und.

Tule, tuli, vii see uni mu pealt
Tulgu soojus ja andku sul suud
Et ma teaksin siis hoida su pead
kui sa nukralt silmitsed öökülma kuud.

Pime tuli toast, kuhu öö kaasa tõi
silmad mul kattis ja näkku mind lõi
Sa küsisid: arvan, ons öö sinu ainuke lumm;
mina seisin ja vaikisin, pime ja tumm.

Kaua ma vaatasin tõega tõtt
Tõde see võitis ja ööl oli lõpp
Aga mina, kes löödud oli pimeda väest
lahti lasksin su jahedast käest.

Tulnuks tuli, viinuks une mu pealt
Tulnuks soojus ja andnuks sul suud
Et ma teadnuks siis hoida su pead
kui sa nukralt vaatasid öökülma kuud...