Armas!
Ma ei valeta Sulle, kallis Art, öeldes, et olen teadlik oma eksinu isekusest. Sest ma tõepoolest olen olnud kadunud mõtetesse, minevikku ja hirmu. Hirmu tundmatu tuleviku ees. Olen püüdnud end leida, määratleda seda, mis on olevik ja kes olen mina. Kas see kultuurilehe toimetuses tööd leidnud naiskriitik olengi mina? Või see mustas püstkraega jakis pedant pimedas parteris, tegemas oma emotsiooni-kaugeid märkmeid – olen see siis mina? Kes ma olen, Art?
Paar kuud arvasin ma, et olen see vandlivalges kleidis tüdruk, kes Schipholi lennujaama ooteruumi jäi, tundnuna end vabanenuna millestki võltsist ja valest. Ning ei, ma ei valeta Sulle ka siis, kui ma ütlen, et olen temast peale Utrechti mõelnud. Otseloomulikult - nii mõnelgi hommikul olen tundnud häirivat tühjust, istudes kahe kohvitassi – ühe täis ja teise tühja – taga. Mind ei ole ärritanud niivõrd see, et tassi ei ole ümbritsenud tema kaunid sõrmed, et need ei ole silitanud mu põski või et ta ei ole rääkinud lapseliku innuga uutest kunstinäitustest. Kuid see tühjus – see, et ainult mina näen enda ees siniseruudulist vakstut nukralt laual pragunemas, see, et päike tõuseb hommikuti ja valab oma sooja kuma vaid minu üle – see lõputu kaduvus ja mööduvate hetkede jagamatu melanhoolia, see on teinud mind nukraks ja sundinud küsima – mida ma tegelikult tahan? Kes ma tegelikult olen?
Tead, Art, üha rohkem on need hommikud toonud mu mõtteisse meie ühised kevaded Tolstoi tänaval. Ja P. Mäletad ikka P.-d? Kuidas saaksidki Sa mitte. Oli ta ju Sinu sukk ja Sina tema saabas. Jah, tõepoolest, nüüd meenutades – te olite ju päevad läbi koos ja kus olid Sina, sinna tuli alati ka tema, ning kuhu läks tema, tulid Sina peagi järele. Ma igatsen neid uniseid ja päiksepaistelisi maikuu pühapäevahommikuid, kui me kõik koos olime ja aprikoosimoosiga pannkooke sõime, rääkisime Schopenhauerist, Baudelaire’ist, Woolfist. P. tavatses tihti öelda midagi sellist: “Tõelisim põhjendus minu olmelise eksistentsi jätkupidevusele on deterministlik lootus, et kümne aasta pärast saab minust uus Wilde.” Naersin tol ajal tema poisikeseliku siiruse üle, imetledes salaja tema oskust elu tabavalt kirjeldada, kaotamata sealjuures oma vahetust. Sinus, Art, leidsin ma omale hingekaaslase. Temas aga seletamatu müstilise sõbra – siiani ei saa ma aru, millist rolli P. mu elus täitis. Või täidab ehk siiamaani: tema truu-siirust püüdsin ma näha Tema (jah, ma pean silmas M.-i) hoiakus ja kõnes; tema sõrmi ma armastasin G. juures; tema kõnnaku tundsin ära selle mustas näitleja kõnnis…
Mis P.-st on saanud? Kus ta on?
Viimasel ajal ma olen arvanud, et olen see punasemummulises pitspluusis tudeng Tolstoi tänava verandal, kõlgutamas kahvatuid jalgu pleekinud sohvaleenil, pea P. õlal vaatamas lembinult Sind tsiteerimas Tammsaaret, Underit või Saint-Exupéry’d. Kuid juba mõnda aega ei ela Sina Tolstois – ma ei tea, mis sellest majast on saanud või kas need pojengid seal akna all veel suviti õitsevad –, P. sõitis aasta peale meie viimast ühist maikuud Prahasse, ning minu pitspluus on jäänud sest ajast kapinurka ootama neid pühapäevahommikuid. Raske on taas leida seda rahu ja teadmist – kinnitust teadmisele, et “…tõelisim põhjendus minu olmelise eksistentsi jätkupidevusele on deterministlik lootus, et kümne aasta pärast saab minust uus Wilde.” Ei ole ju, Art, mina ei ole!
Kes ma siis olen? Kuhu ma jäin?
Sinu,
NN (?)
Ma ei valeta Sulle, kallis Art, öeldes, et olen teadlik oma eksinu isekusest. Sest ma tõepoolest olen olnud kadunud mõtetesse, minevikku ja hirmu. Hirmu tundmatu tuleviku ees. Olen püüdnud end leida, määratleda seda, mis on olevik ja kes olen mina. Kas see kultuurilehe toimetuses tööd leidnud naiskriitik olengi mina? Või see mustas püstkraega jakis pedant pimedas parteris, tegemas oma emotsiooni-kaugeid märkmeid – olen see siis mina? Kes ma olen, Art?
Paar kuud arvasin ma, et olen see vandlivalges kleidis tüdruk, kes Schipholi lennujaama ooteruumi jäi, tundnuna end vabanenuna millestki võltsist ja valest. Ning ei, ma ei valeta Sulle ka siis, kui ma ütlen, et olen temast peale Utrechti mõelnud. Otseloomulikult - nii mõnelgi hommikul olen tundnud häirivat tühjust, istudes kahe kohvitassi – ühe täis ja teise tühja – taga. Mind ei ole ärritanud niivõrd see, et tassi ei ole ümbritsenud tema kaunid sõrmed, et need ei ole silitanud mu põski või et ta ei ole rääkinud lapseliku innuga uutest kunstinäitustest. Kuid see tühjus – see, et ainult mina näen enda ees siniseruudulist vakstut nukralt laual pragunemas, see, et päike tõuseb hommikuti ja valab oma sooja kuma vaid minu üle – see lõputu kaduvus ja mööduvate hetkede jagamatu melanhoolia, see on teinud mind nukraks ja sundinud küsima – mida ma tegelikult tahan? Kes ma tegelikult olen?
Tead, Art, üha rohkem on need hommikud toonud mu mõtteisse meie ühised kevaded Tolstoi tänaval. Ja P. Mäletad ikka P.-d? Kuidas saaksidki Sa mitte. Oli ta ju Sinu sukk ja Sina tema saabas. Jah, tõepoolest, nüüd meenutades – te olite ju päevad läbi koos ja kus olid Sina, sinna tuli alati ka tema, ning kuhu läks tema, tulid Sina peagi järele. Ma igatsen neid uniseid ja päiksepaistelisi maikuu pühapäevahommikuid, kui me kõik koos olime ja aprikoosimoosiga pannkooke sõime, rääkisime Schopenhauerist, Baudelaire’ist, Woolfist. P. tavatses tihti öelda midagi sellist: “Tõelisim põhjendus minu olmelise eksistentsi jätkupidevusele on deterministlik lootus, et kümne aasta pärast saab minust uus Wilde.” Naersin tol ajal tema poisikeseliku siiruse üle, imetledes salaja tema oskust elu tabavalt kirjeldada, kaotamata sealjuures oma vahetust. Sinus, Art, leidsin ma omale hingekaaslase. Temas aga seletamatu müstilise sõbra – siiani ei saa ma aru, millist rolli P. mu elus täitis. Või täidab ehk siiamaani: tema truu-siirust püüdsin ma näha Tema (jah, ma pean silmas M.-i) hoiakus ja kõnes; tema sõrmi ma armastasin G. juures; tema kõnnaku tundsin ära selle mustas näitleja kõnnis…
Mis P.-st on saanud? Kus ta on?
Viimasel ajal ma olen arvanud, et olen see punasemummulises pitspluusis tudeng Tolstoi tänava verandal, kõlgutamas kahvatuid jalgu pleekinud sohvaleenil, pea P. õlal vaatamas lembinult Sind tsiteerimas Tammsaaret, Underit või Saint-Exupéry’d. Kuid juba mõnda aega ei ela Sina Tolstois – ma ei tea, mis sellest majast on saanud või kas need pojengid seal akna all veel suviti õitsevad –, P. sõitis aasta peale meie viimast ühist maikuud Prahasse, ning minu pitspluus on jäänud sest ajast kapinurka ootama neid pühapäevahommikuid. Raske on taas leida seda rahu ja teadmist – kinnitust teadmisele, et “…tõelisim põhjendus minu olmelise eksistentsi jätkupidevusele on deterministlik lootus, et kümne aasta pärast saab minust uus Wilde.” Ei ole ju, Art, mina ei ole!
Kes ma siis olen? Kuhu ma jäin?
Sinu,
NN (?)
