Viimane kord.

 Ma ei tea, kust ta tuli sellel õhtul. Tean vaid, et minu kõrval seistes lõhnas ta viina järele. Ning tubaka ja naha ja häbi ja eilsete sokkide järele. Tema jalad olid märjad. Tema nahast kingad olid niisiis märjad. Kui "märg" on see sõna, mida tähendab lirtsuda vihmast, porist ja koos elatud aastate sopast.

 Ma ei tahtnud temalt midagi sel õhtul. Ainult - et jäägu see viimaseks korraks. Näed siis, kui vähe on inimesele vaja. Ei mingeid tähti, Kuud ega valgeid laevu. Lihtsad on need ühe tavalise inimese soovid, tagasihoidlikud. Polegi tarvis midagi lisaks, juurde või enam - et see oleks viimane kord, ja kõik.

 Ma ei tea, kas ta mõistis seda tol hetkel - minu ennastsalgavat palvet - , sest mida muud see oli kui enesesalgamine, kui ma ei nõudnud talt midagi enamat, kuigi ammu oleks olnud aeg, - või mitte. Igatahes viskas ta oma kortsunud pintsaku varna ja murelivärvi huulepulgaga määrdunud triiksärgi sohvaleenile. Ma nägin küll seda plekki, ta ilmselt jäi uskuma, et ma ei silmanud, sest ma ei öelnud midagi. Aga ma lihtsalt ei öelnud. Ent võib-olla ta üldse ei mõelnudki sellele. Ega tollele, kes jälje jättis. Ta ei kohtu temaga enam niikuinii kunagi. Ma olen selles kindel. Vahest juhuslikult küll, aga kindlasti mitte ei helista ta temale ega lepi temaga midagi kokku. Kokkulepped talle omased ei ole. Ega nendest kinnipidamine. Mistõttu ma teangi.

 Öö oli poole pikem kui tavaliselt sel õhtul. Kas vaid mulle näis nii või temalegi, selles pole ma kindel. Ainus asi milles võis kindel olla, oli erakordne süüdimatus, millega tema norskamine vahetus rähklemise ja mõmisemisega. Istusin oma hommikumantlis tugitoolis, närisin väikese sõrme küünt, kuulasin tema heitlikku unefooni ja mõtlesin. Et kas ta tõepoolest kompromiteerib end, öeldes unesegaduses tolle nime. Ning et mida ma siis selle teadmisega peale hakkan ja kas see hakkab mind kuidagimoodi millalgi häirima. Hakkan ma tänaval möödujate nägude põhjal mõistatama, kas see või teine võib olla sellenimeline. On see tema? Aga tema?

Ma ei tea, mida ta sel öösel unes nägi. Mõnikord hommikuti oli ta ikka rääkinud. Kuidas ta postkastist ajalehte käis toomas ja ümber nurga ilmus üks tumeroheline Nissan, mis tema suunas kiirendas. Ja kuidas ta püüdis eest ära joosta, aga jalad olid rasked ja majauks oli lukus. Need klassikalised raskete-jalgadega-jooksmise-unenäod. Veidral kombel polnud ta kunagi lennu-unenägusid näinud. Tegelikult ei ole selles midagi veidrat. Kõrgest lennust tal aimu ei olnud, järelikult puudus ka igatsus selle järele. Tema soovid piirdusid madalate ihade ja maisete mõtetega. Aatelisus võis temale tähendada sama palju kui pimedale vikerkaar. 

 Igatahes sahmis ta unes käega korduvalt üle otsaesise ja näis sealjuures äärmiselt ärritatud olevat. Ma ei tahtnud isegi hakata mõistatama, mis kontekst selle žesti tinginud oli. Püüdsin teeselda huvitamatust. Huvitust. Tühjust. Tahtsin mõelda asjadele, millest rohkem ükskõik mul olla ei saaks ja tõmmata selle, käesoleva öö ja tema vahele võrdusmärgid. Tühjus=tühjus=tühjus. Nagu naabri-Jaagupi rasvast pruuniks kõrbenud köögikastrul. Või seitsmenda korteri ukse taga olevad lääpa tallatud toatuhvlid. Või Sauna tänaval lebavad suitsukonid.  
 Mida pikemalt nende asjade peale mõtlema hakata, seda enam osutusid need mingit tähtsust ja mõtet omandavat. Niisiis ei tahtnud ma mõelda millelegi. Ausalt öeldes tahtsin ma rahulikult magada. Ometi ei teinud ma seda. Või ei saanud. See polnud tema viinalehk isegi, mis mind oleks seganud. Ega määrdunud pluusikrae üle diivani ääre alla ripnemas. Ega vettinud kingad, mis ilmselt nädala jooksul tallad rõõmsalt lahti oleksid löönud või viieteistkümnel muul erineval moel lihtsalt ära oleksid lagunenud.  Need tema habemetüükad ja neist turritavad karvad segasid mind küll, seda kindlasti. Mitte vastu ihu puutudes - ma ei olnud talle nii lähedalgi, et see oleks võinud juhtuda. Vaid vaadates. Ma tahtsin, et neid ei oleks. Kolmepäevast habet oleksin ma igal teisel juhul isegi mõneti meeleliselt nauditavaks pidanud, kuid sel ööl oli tema habe lihtsalt vastik. Sellele oli külge jäänud kogu tema salajas veedetud tundide odoor ja eelnenud pattude vaap. Ma jälestasin seda.

 Ma mõtlesin oma eelmiste peale. Ja kõrvalepõigete peale nendega koosolemise ajal. Tol ajal tundus mulle hullupööra erutav end kusagil restorani nurga taga mõnel šarmantsel võõral mehel suudelda lasta ja seda õhtul koju jõudes salajas hoida. Või mõelda, et ehk on minu teine pool vahepeal samamoodi teinud. See pani mind temast rohkem mõtlema. Teda rohkem enesele tahtma. See oli teistmoodi. See oli armastus. Kõike, mida ma tegin, tegin ma ikkagi armastusest. Aga nüüd oli vaid tühjus. Ja tülgastus. Ja miski, mida ma ei suutnud täielikult sõnastada. Targemad teaksid selle kohta öelda "resignatsioon", aga ma ei tea lõpuni selle sõna tähendust, mistõttu ei ole ma päris kindel selle paikapidavuses.

 Ma ei tea, kuhu ta järgmisel hommikul läks. Tean vaid, et ta oli kaasa võtnud minu ema poolt viimaseks juubeliks kingitud halli kootud kampsuni, teise paari jalanõusid - sest tema nahksed käimad olid ikka veel läbimärjad ja vähe lootustandvad -, oma päevaraamatu, minu kingitud Philipsi pardli ja kuus paari sokke. Teiste asjade hulgas, loomulikult, ent nimetatud asjade kadumist märkasin ma esmajoones. Tema enda puuduolekut vast isegi mitte nii palju. Imelik, et inimesed võivad ühel hetkel nii märkamatuks taanduda, et esemed silmapaistvamaks saavad. Kunagi poleks ma uskunud, et kui minult küsitakse, mille kadumist ma enne märkan, kas kellegi teise sokkide või oma kallima, siis vastan ma, et hoopis tema kampsuni. Mulle ei ole kunagi etteantud valikud meeldinud. Ma ei leia neis enda arusaamadele sobivat vastet. Mis puutub asjade puudumise märkamisse, siis see on muidugi õige, et asjad ju ise väljas ei käi ja ära ei lähe - muidugi ma näen, kui neid ühel päeval enam ei ole.

 Niisiis oli ta võtnud oma asjad ja läinud. Ära. Kui "ära" on see sõna, mida tähendab kolida oma elukaaslase juurest kellegi teise ja odava viimase veel odavamasse puuküttega üürikasse kusagil Kopli või Kalamaja perifeerias. Ja ma olen kindel, et Koplis või Kalamajas ta nüüd on. 

 Ta ei helistanud mulle enam. Miks olekski ta pidanud aru andma? "Kallis, minuga on kõik korras, minu eest hoolitsetakse siin hästi." Miks oleksingi ma pidanud sellest üldse hoolima? Mina igatahes helistasin. Mitte temale. Ütlesin telefonitorusse lakooniliselt, et viimane kord oli viimane. Ta ei tule enam kunagi koju. Mõnda aega valitses meie vahel traatides tumm ehmatus. Siis ütles torust madal vaikne hääl: "Kas me sinuga võiksime nüüd avalikult kokku kolida?" Võttis kolm päeva ja neli ööd ning täpselt 15½ sigaretti, kuni ma nõustusin. Inimese soovid on vahel ikka nii lihtsad ja tagasihoidlikud.

  25.08.2012

Vari.

Vari su põsel oli külm nagu kivi
valguse poole oli pööratud selg
möödunud suvede jäetud kiri
su silmile kaardund kui põletusjälg

Nõnda sa seisid öö viimasel tunnil
koitu vaid õlgadel kandsid ja sügist
oli see hetke või vihmade sunnil
ma neelasin pisaraid palvete prügist

(18.08.2012)