Arbujad

Tule jälle mu vihmade juurde
las nad öös langeda sõnatut viit
aegu ei lahku me kuskile siit
sõnamast sosinal askasid tuulde

Tule jälle mu ulmade ligi
saagu neist Sinugi kütked ja lukk
puhet enne kui pühitseb kukk
kaduma keelitab öötaevapigi

Tule jälle mu lätete manu
kujaks kui veelegi meile saab säng
ümber kui saanud on vihuri mäng
lausume luhtadel lummasid vanu

Kuukivist vitstega kokku Sind neon
enda ja ajaga tähisse seon.