Hea Art,
Sirelid on juba ära õitsemas ja peagi hakkavad ka valged kibuvitsaõied kukkuma. See on alati kuidagi nukker aeg, mil nad rohul lebavad ja koltuma hakkavad, ometigi on suvi justkui alles alanud.
Küllap oled Sinagi märganud, et ma tavatsen oma kirjades rääkida Sulle kliimast, floorast ja faunast, viidates sellega oma meeleseisundile. Mina igatahes olen. Võta nüüd kinni, kas tuleb see teadlikult või mingil määral teadvustamatult. Ehk polekski väga vale minu puhul öelda, kust tuul, sealt meel. Teisalt ei taha ma jätta Sind valele arusaamale, et pinnapealsus või ühekülgsus mind reeglina iseloomustaksid. Jah, tõesti, esmapilgul võib mu jutt kõlada naiivse poetiseerimisena, ent ma võtan endale nüüd loa oma mõtteid ja tundeid kuidagi lahti harutada ja nii-öelda rehabiliteerida.
Lihtsalt ja lühidalt, säästes Sind pikkadest aruteludest ja spekulatiivsest eneseanalüüsist, on kaduvus see, mis mind ikka ja jälle ärevaks teeb ja rahutuks muudab. Aja kaduvus. Vahel mul on tunne, et aeg läheb mööda ja mida aasta edasi, seda kiiremini ma kipun jätma märkamata asju ja inimesi enda ümber. Niisiis püüan ma – veel mitte paaniliselt – püüda hetki ja rahustada end, et olen siiski võimeline tabama detaile, märkama enda ümber toimuvat, – mitte kaduda rännakutesse enda mikrokosmosesse, tekitades sellega surnud ringi.
Vaata, Art, ma olen aus, kui ütlen, et olen Sind alati kadestanud. Kadestanud Su võimet silmata ja mõista end ümbritsevat. Mingil hetkel kasvas see tunne üle imetluseks, ent siiani on mulle jäänud mõistatuseks – ja verstapostiks – see oskus näha. Ja ennekõike teada, mida Sa näed, justkui oleksid Sa olnud siin maailmas tunduvalt kauem kui teised ja räägid ülejäänute jaoks igapäevastest triviaalsustest viisil, mis annab kõigele sootuks uue mõõtme, aja(loolise) perspektiivi. Ma ei unusta iialgi seda, kuidas Sa kirjeldasid mulle ühel juhuslikul talvisel neljapäeva hommikul horisonti ja helesinist taevast.. Ega seda imetlust enda sees.
Olen mõelnud, mis oleks see nähtus, mille kohta ma tahaksin samamoodi intuitiivselt hoomates öelda midagi säärast – kergelt ja pingutuseta. Ilmselt oleks see vihm. Vihmas on minu jaoks midagi, millele ma tahaksin anda nime, iseloomustuse, kui täpsem olla. Aga kes teab.. Võib-olla ongi mu loomuses rohkem kuulata. Sind või.. vihma. Või pilvi.
Vihmastel suveõhtutel meeldib mulle köögis pimedas toimetada. Mulle meeldib, kui tuld ei panda põlema. Siis, kui väljas on hämar, kuid valgust on siiski rohkem kui toas, ja ma tunnen, et pean hiilima. Hiilin kööki ja tavatsen vaikida, kuulatagi ehk; sellistel hetkedel tundub, nagu loodus oleks mind silmanud ja jälgiks üksipulgi minu tegemist. Niisiis kuulan ma vihmasabinat, pilvi – kuidas nad vormuvad ja liiguvad, ning püüan toimetada, väga tasa. Jah, pilvi on võimalik kuulda. Mitte alati, aga just siis, kui sajab ja ma olen sajuga kahekesi – tema ühelpool, mina teiselpool klaasi. Aga klaas ei olegi alati määrav, ka rõdul istudes ja taevasse vaadates võib neid kuulda üle puulatvade või majade katuste libisemas; vaikusepiir on see, mille tagant neid niimoodi kuulda saab.
Sain teada, et Sa sõidad mõneks ajaks koju. Kas Sinu aias valged kibuvitsad veel õitsevad?
Sind südamest tervitades,
NN
Sirelid on juba ära õitsemas ja peagi hakkavad ka valged kibuvitsaõied kukkuma. See on alati kuidagi nukker aeg, mil nad rohul lebavad ja koltuma hakkavad, ometigi on suvi justkui alles alanud.
Küllap oled Sinagi märganud, et ma tavatsen oma kirjades rääkida Sulle kliimast, floorast ja faunast, viidates sellega oma meeleseisundile. Mina igatahes olen. Võta nüüd kinni, kas tuleb see teadlikult või mingil määral teadvustamatult. Ehk polekski väga vale minu puhul öelda, kust tuul, sealt meel. Teisalt ei taha ma jätta Sind valele arusaamale, et pinnapealsus või ühekülgsus mind reeglina iseloomustaksid. Jah, tõesti, esmapilgul võib mu jutt kõlada naiivse poetiseerimisena, ent ma võtan endale nüüd loa oma mõtteid ja tundeid kuidagi lahti harutada ja nii-öelda rehabiliteerida.
Lihtsalt ja lühidalt, säästes Sind pikkadest aruteludest ja spekulatiivsest eneseanalüüsist, on kaduvus see, mis mind ikka ja jälle ärevaks teeb ja rahutuks muudab. Aja kaduvus. Vahel mul on tunne, et aeg läheb mööda ja mida aasta edasi, seda kiiremini ma kipun jätma märkamata asju ja inimesi enda ümber. Niisiis püüan ma – veel mitte paaniliselt – püüda hetki ja rahustada end, et olen siiski võimeline tabama detaile, märkama enda ümber toimuvat, – mitte kaduda rännakutesse enda mikrokosmosesse, tekitades sellega surnud ringi.
Vaata, Art, ma olen aus, kui ütlen, et olen Sind alati kadestanud. Kadestanud Su võimet silmata ja mõista end ümbritsevat. Mingil hetkel kasvas see tunne üle imetluseks, ent siiani on mulle jäänud mõistatuseks – ja verstapostiks – see oskus näha. Ja ennekõike teada, mida Sa näed, justkui oleksid Sa olnud siin maailmas tunduvalt kauem kui teised ja räägid ülejäänute jaoks igapäevastest triviaalsustest viisil, mis annab kõigele sootuks uue mõõtme, aja(loolise) perspektiivi. Ma ei unusta iialgi seda, kuidas Sa kirjeldasid mulle ühel juhuslikul talvisel neljapäeva hommikul horisonti ja helesinist taevast.. Ega seda imetlust enda sees.
Olen mõelnud, mis oleks see nähtus, mille kohta ma tahaksin samamoodi intuitiivselt hoomates öelda midagi säärast – kergelt ja pingutuseta. Ilmselt oleks see vihm. Vihmas on minu jaoks midagi, millele ma tahaksin anda nime, iseloomustuse, kui täpsem olla. Aga kes teab.. Võib-olla ongi mu loomuses rohkem kuulata. Sind või.. vihma. Või pilvi.
Vihmastel suveõhtutel meeldib mulle köögis pimedas toimetada. Mulle meeldib, kui tuld ei panda põlema. Siis, kui väljas on hämar, kuid valgust on siiski rohkem kui toas, ja ma tunnen, et pean hiilima. Hiilin kööki ja tavatsen vaikida, kuulatagi ehk; sellistel hetkedel tundub, nagu loodus oleks mind silmanud ja jälgiks üksipulgi minu tegemist. Niisiis kuulan ma vihmasabinat, pilvi – kuidas nad vormuvad ja liiguvad, ning püüan toimetada, väga tasa. Jah, pilvi on võimalik kuulda. Mitte alati, aga just siis, kui sajab ja ma olen sajuga kahekesi – tema ühelpool, mina teiselpool klaasi. Aga klaas ei olegi alati määrav, ka rõdul istudes ja taevasse vaadates võib neid kuulda üle puulatvade või majade katuste libisemas; vaikusepiir on see, mille tagant neid niimoodi kuulda saab.
Sain teada, et Sa sõidad mõneks ajaks koju. Kas Sinu aias valged kibuvitsad veel õitsevad?
Sind südamest tervitades,
NN
0 x post scriptum:
Postita kommentaar