Tiivutu.

Suvetuul puhus veel lehis,
kui augustist pool oli läind
Su pilk oli nukker, su kõnd oli tehis
ma polnud veel kedagi su sarnast näind.
Nii sa astusid mööda must teel,
siis nägid mu hirmunud silmi,
sinu enda omad rohkem olid veel,
kui mind kaasa tõid, hoides must kinni.
Sest päevast ma teadsin -
sinu kätes on võim
ning et lahkuda peagi,
eks aimasid,
su haardest ma võin.

Kärbi mu tiibu, lõika neist suled,
et su juurest ma minna ei saaks.
Ent sügist ei keela, sa tead ju - ta tuleb,
kuid minu piiriks jääb ikkagi maa.
Ei, taevastest laotustest und ei saa näha,
pole küündinud nendeni veel.
Mu esimest lendu ihkavat keha
sa, pime, hoiad vaid endale.

Õunapuud täis viimaks on õisi
ehk suvigi tuleb kord taas
Ei, nüüd pole kasu mõelda, kuis võisid
leida haige linnu kord maast,
et võtta ta koju ja näha tas lootust,
kuid teades - ei hoia ta sind.
ta igatseb priiust, ta petab su ootust
Ning sügis ta viib, kus on tema hing.
Sest päevast sa teadsid -
mida valusam tõde,
seda suurem on hirm,
seda raskem on vaev, mille seadsid
endale, surmates mind.

Kärbi mu tiibu, lõika neist suled,
et su juurest ma minna ei saaks.
Ent sügist ei keela, sa tead ju - ta tuleb,
kuid minu piiriks jääb ikkagi maa.
Ei, taevastest laotustest und ei saa näha,
kui pole küündinud nendeni veel.
Mu esimest lendu ihkavat keha
sa, pime, hoidsid vaid endale.