Postkaart.

Vahel sa kardad, et maailm saab otsa
ja kus on siis enam veel ruumi
kõik oma mõtted laod ükshaaval välja
nagu riitasid laotakse kuuri.
Ja augustis jätad sa
oma suitsud maha, sest ihkad
ilma taagata sihitult astuda
kesk esimest sügisest vihma.

Saada mul postkaart
ühes vaatega kaanel ning sees
polegi tarvis ehk midagi muud,
kui üks vaikne "Bisou!"
Ja kui me siis kohtume talves,
kesk tuisku üksteist ei adu,
justnagu tookord kui läksid
kesk esimest sügisest sadu.

Kord tahtsid saada kapteniks laeval,
mis seilaks üle Punase mere
nagu Jacques Yves Cousteau
näeksid Siinai mäge, mille tipust hõikaksid "Tere!"
Ja kusagil leidmata
maal looksid seinteta templi,
mille altaril laseksid pleekida
oma möödunud aegade kremplil.

Saada mul postkaart
ühes vaatega kaanel ning sees
polegi tarvis ehk midagi muud,
kui üks vaikne "Bisou!"
Ja kui me taas näeme,
siis kergita kaabut ja ütle mul "Tere!"
justnagu tookord kui läksid
üle palava Punase mere.

Ükskord sa kartsid, et aeg saab otsa
ja kuhu siis sinul veel jääda
kõik oma kellad sa keerasid üles
oma usu ja lootuse väega
Ent tänaval õunapuilt
langes õisi ja hetkeks kõik seiskus
sina mõõtmata ajatust otsides
elu eest pugesid peitu.

Saada mul postkaart
kas sul kaugel seal olla on hea?
Või poleks ehk tarvis midagi muud
kui üks vaikne "Bisou!"?
Jah, küll me kord kohtume maailmas,
mis soojust ja valgust on täis,
justnagu tookord, kui lahkusid
naerdes sa hilises mais.