/tulles Sarah Kane/Juhan Ulfsaki "Puhastatud" ja "4.48 Psühhoos" etenduselt 22.09.13/

vaikisin oma elu esimest kahetsust
mitte keegi polnud õpetanud mulle
sellest rääkima ega keelanud
pidada tundeid pühaks
meenutused takistasid mind hingamast
vahetasin iseendaga pilke
kuuvalgus immitses aknapraost
nõnda siis kõlabki vaikus
maailm ei hoidnud end pöörlemast
ja mina ei lakanud olemast
selle kese
kust nad võtavad need
sinised igatsused
kellele kaevatakse iga päev
neid suuri sügavaid auke
millest taevas läbi paistab
ja mis kunagi kinni ei kasva
ainult mõtetes
kui needki oleksid tehtud päris
armust
enamasti inimesed aga kisuvad
tervikuid koost lahti
üha väiksemateks
probleemideks
mille lõputu endassepöördumine
toob kaasa paratamatu tühjuse

mina ei tahtnud
vaadata neid ammu kaotsi läinud
ja ühegi täna
siin planeedil elava inimese poolt leitavaid
tähti
ja näha neis kedagi teist
ma tahtsin vaid aru saada
kust tuleb hirm
ning kuidas vältida lõputult
üle olematu ääre alla kukkumist
keerasin kohvitassi kummuli
ja laususin pühalikult sõnad
mida ei mäleta kedagi neid
endale olevat õpetanud
ent mis ometi olid liiga suured
et olla autorita
meil kellelgi pole õigust
armastada vaid
iseennast
ühtäkki ei talunud ma mõtet kaotusest
endast tulemusetu produktina
ja ma hakkasin usaldama teadmist
hinge püsivusest