Tänavakass.

Polnud teada, kaua K. seal niimoodi oli olnud. Ilmselt oli ta istunud tollel kõnnitee äärel juba tunde, enne kui J. ta sealt leidis. Õigemini ei olnud tema, silmad peos, vappuva musta kogu juurde jõudmine mingi leidmine, vaid naasmine selle juurde, mis J.-st maha jäi. Et aga mahajätmine J.-le kunagi kerge ei olnud, otse vastupidi lausa kibedaid süümepiinu tekitas, ei jäänud ta ära kauaks ja - tuli tagasi.
     Vihma sadas ning K. istus külma kõnniteekivi peal, süda täis pöörast viha. Viha, mida ta tagus oma hingealasil iseenda vaimuhaamriga kuumadeks põletavateks pisarateks, mis jooksid üksteisest lahti laskmata alla mööda tema õhetavaid põski. Mis kibe raev, pime lõputu valu, kauge kõrvetav viha! Või oli see armastus. K. ei teadnud enam isegi. Ta teadis, et päikeselaikudetsükliga seotud Maale jõudva päikesekiirguse hulk on tekitanud ajaloolist massihüsteeriat; et uppuja tunneb oma lõplikel heitlushetkedel tegelikult meeletut violetset õudu ja paanikat ning viimane asi, millele ta mõtleb, on tema armastatud inimesed; et suurem tõenäosus saada südameatakk, rohkem kui teistel aegadel nädalas, on esmaspäeva hommikul. Ja ta teadis, et jumalale tänu - ei olnud esmaspäev, veel vähem hommik. Kõige muu osas oli ta täielikus pimeduses. Seda ka sõna otseses mõttes.
    J. seisis ta ees ja vaatas K.-d äraoleva pilguga. Segu haletsusest ja uhkusest sundis teda olema jäik ja paindumatu, suruma külmetavad käed sügavamale taskupõhja, selle asemel, et panna need ümber K. õlgade ja tõsta ta kõnniteeäärelt üles. Ta ei olnud ju halb inimene, miks ometi oli tal siis nii raske pakkuda lohutust? Teha sihiteadlikult haiget või panna keegi nii haledasti pisaraid valama ei olnud kunagi olnud tal mõttes. Ometi siin nad nüüd olid - Alexander Suur ja keegi, kes ei suutnud aru saada, oli ta ses loos Roxana või Stateira.
  J. muidugi ei mõistnud, mis oli juhtunud. Ta ei olnud kümne minuti eest näinud K.-d seismas keset tänavat, käed rusikasse pigistatud, ootamas J.-i, et too tuleks ja võtaks tagasi kõik need öeldud sõnad. Ta ei olnud kuulnud seda sügavalt hinge põhjast tulnud meeleheitlikku karjatust, hingehääle murdumist - röögatust, mis K.-i seest tänava otsani ja tema endani tagasi kaikus, kui ta mõistis, et J.-i ei tule. Ta ei olnud saatnud K.-d pilguga mööda autoteed alla ega näinud, kuidas üks heledapäine neiu kõike seda märganuna K. juurde astus ja küsis: "Kas kõik on korras?". Ning K., ehmatanuna võõrast tähelepanust, sellest, et keegi ta nõrkushetke näinud oli, tundmatule naeratas ja pisaratele täiesti vastupidiselt väitis, et, jah, kõik on hästi, ometi aga neiu lahkudes laternaposti järele haarates taas näo kätte peitis. Niisiis kuulis ta enda kõrval üht arglikku häält küsimas: "Vabandage! Vabandage, kas ma saan Teid kuidagi aidata?" K. tõstis oma niiske palge, mis iseenesest tibavas uduvihmas polekski end reetnud, ja üllatus, kuidas ühel öisel tühjal tänaval ükshetk nii palju abipakkujaid oli, kui ta tegelikult seda ei ihanud, samas kui elus, mil nii mõnigi kord oleks tahtnud inimesi nende ükskõiksusest ja pimedusest üles raputada, kõndisid kõik tühjal pilgul ignorantselt oma teed.
 K. vaatas teda jälgivatesse murelikesse silmadesse ja teda valdas sügav kahjutunne. Tal ei olnud kahju endast, vaid nendest abitutest muretsevatest inimestest, kes oleksid andnud enda aja ja jõu ja nõu, et teda aidata. Ta tahtis neid kallistada ja öelda, et kõik saab korda, mis sa tühja muretsed, aga siis meenus talle, et ainus lohutus neile oli ju tema ise. Ja taaskord kinnitas ta, et pole viga midagi, teda ei saa aidata. Arglik hääleke elavneski veidi ja ütles: "Kõik saab korda!". K., kes noogutas ja lubas võõral minna oma teed, mõtles, mida too üldse temast teab, või kuidas ta nii kindlalt väidab, et kõik korda saab. Ei teadnud ju temagi, mis oli juhtunud. Ent nii see ongi - puhas anonüümne empaatia, viisakuse vormis lohutus, mida tuleb ütelda, mida kõik tahavad kuulda.
 Niisiis ei teadnud keegi tegelikult lõpuni midagi. Igaüks vaid aimas või oletas, tegi seda, mida filmidest nähtud, vanemate käest õpitud või kultuuriliselt kaasasaadud teadmised ette nägid. Filme oli J. oma eluajal näinud hulgi ja  perekondlikke kasvatusnorme võtnud omaks austuse ja kuulekusega. Jungist ega arhetüübi-teooriatest ei pidanud ta suurt midagi, niisiis ei samastanud ta sellega end kuidagi. K. seevastu ei osanudki muud teha, kui peita end möödaminejate silmade eest, sest kõik see tähelepanu tundus talle ühel hetkel tarbetu ja alandav, ning istuda lähima pisikese umbtänava kõnniteeäärele. Ainus, keda ta oleks tahtnud seda eelnevat pilti nägevat, oli J. Ent J. oli keeranud selja ja kõndinud oma teed. Mitte põlgusest või ükskõiksusest, vaid kartusest. Kartusest murduda, aru saada, et see, mida ta just oli öelnud, pole midagi muud kui suur valge vale. K. ei olnud tema silmis midagi valesti teinud, tema kapriisid olid tegelikult mõistetavad, kui võtta arvesse, et J. oma enesekesksete nõudmistega, mis tihtilugu tähendasid vaid seda, et K. talle liiga vähe hoolitsevat, kiitvat tähelepanu osutas, olid ta sinnani viinud.
 Neile mõlemale tundus, et pool tundi südamevalu ja sügisvihma käes möödunud aega oli tundidepikkune. Või et vihma on sadanud juba aastaid ning vikerkaart ei olnud kusagilt oodata.
 "Tule üles, " ütles viimaks J. Ta ei suutnud kauem vaadata seda haledat hüsteerilist tompu ega seda otsatut vihma, mis tema näolt lompi langes. Liiga palju nõrguvat vett oli igalpool. See mitte üksnes ei väsitanud, vaid pani mõtlema, kui suurt piina peaks taevas, pilved tundma, sest mida rohkem sajab, seda valusam hakkab. Nii tundis J. Miski tema rinnus rõhus ja kurgus pitsitas.
 "Tõuse üles, kallis laps," kordas ta ja soovis, et kõik need viimased tund aega oleks olnud olemata. Milleks see kõik?
 K. tõusis, vaatamata J.-le otsa. Ta tundis, et pisarad hakkavad otsa saama ja siis ei oskaks ta enam midagi teha, nagu oleks nutmine ainus, mida ta teha mõistab. Ta vaatas hirmunult eemal seisva prügikasti poole ja märkas seal midagi liikumas. "Kass!" ta hüüdis katkeva ja hädise häälega. "Seal on kass!".
 Must loomake vaatas hämmelduses neid kaht, nagu ei oskaks ta midagi inimeste käitumisest arvata.
 - Tõesti, mida ta küll mõelda võib, see tänavakass, meist kahest siin? mõtles K. oma peas. Nii poeetiline oleks olnud sel hetkel öelda, et K. tundis ennast nagu see tänavakass - üksi, pimedas, vihma käes, mahajäetud. Aga kass, tabanud, et on saanud nende kahe olendi tähelepanu, tõmbas silmad meeliskledes vidukile ja kõnniskles edevalt eemale. Uhkelt ja enesekindlalt sammus ta oma öist rada ja oli õnnelik, et leidis kaks silmapaari, keda tema ilmumine paelus.
 K. tundis kassi vastu imetlust, veidi ka häbi, et tolle kassisilmad nad sellisest olukorrast tabanud oli. Inimlikud tunded, kompleksid ja ihad näisid korraga tühised olevat. Ta tahtis kassi paitada või vähemasti seda, et uhke karvane olend ta sõrmegi omaks võtaks. Ent kass jooksis edevalt sabaga vibutades eest ja jäi endale järeletulemist ootama. J. astus kassi juurde ja sirutas talle käe. "Ära loodagi, " ütles K. Ent kass, näinud tema poole sirutatud peopesa, leidis selle olevat piisava ning lubas
end sel üle turja silitada. J. naeratas. Talle tundus, nagu oleks ta millegi erakordse ning lepitavaga hakkama saanud. K. tundis endas jälle kerkimas viha, kuid jäi siis mõtlema, miks küll. Jah, oli ta ju ikkagi nii sarnane sellele tänavakassile. Ootas temagi ju märgatud saamist, veidike hellust ja pehmust. Ning oodati sama temalt endaltki.

Nad ei rääkinud sellest õhtust enam kordagi. Vaid mõnel hämaral õhtul, kui K. ja J. koos mööda sama tänavat kõndisid, pöördusid mõlemi sõnatud pilgud ühe prügikasti poole, lootes näha seal kassi. Nad mõlemad teadsid, et sel kassil oli tegelikult kodu ja tema tookordne retk oli pelgalt juhus. Liialt armastatud näis ta, liialt hoolitsetud oli tema kasukas, liialt priske tema kõht, liialt eneseteadlikud tema silmad, et olla hüljatud. Nad mõlemad, nii K. kui J., tahtsid, et kohtaksid uuesti seda öist külalist, et temagi näeks - ka nemad pole tegelikult maha jäetud ega hoolitsuseta, ka nemad on tegelikult armastatud.