VII kiri Art'ile.

"Dieu m’a fait et a cassé le moule."  

(J.-J. Rousseau)

Art!

Ei, mul ei ole vabandusi, mitte mingisuguseid, et püüda vähimalgi määral õigustada seda, et ma pole Sulle enam kirjutanud. Mistõttu ei saa ma ka teha etteheiteid Sulle. Minu vaikimine on olnud tahtlik - kuigi, jah, tahtlik ei olegi see õige sõna, pigem teadlik. Ilmselt on käes nüüd see piir, kus ma enam ei jõua hoida tagasi neid ütlemata jäänud sõnu, pikka aega enesesse maetud mõtteid. Ja siinkohal pean ma täpsustama - ütlemata jäetud sõnade all pean tegelikult silmas tuhandeid kordi öeldud, sadu kordi kõneldud sõnu - lihtsalt Sina ei ole neid kuulnud, ent enese ette olen ma kordi ja kordi pidanud monoloogi kujuteldava dialoogi pähe; ja matmise mõiste on mulle nii ehk naa vastuvõetamatu, sest kui midagi matta, siis tähendab see omamoodi pöördumatust, tagasivõetamatust, igavesti lõpetatust. Ning ma ei taluks seda. Mitte minu ja Sinu puhul, Art. 

 Ma ei ole osanud Sulle kirjutada. Tahtmised ja soovid seda teha on tulnud nii tihti ja purunenud seda kiiremini, mida rohkem on nendega ühes olnud kahtlusi, ootusi, mõtterägastikku..Oh, Art, kui Sa vaid teaksid, millistes tundelabürintides olen ma vahepeal ekselnud, milliseid emotsioonipalavikuhoogusid üle elanud. Ma olen Sind vihanud, armastanud, kartnud ja hüljanud, püüdnud unustada ning taasmäletada. Ma olen Sind näinud - nii unes kui ilmsi. Sa üllatud kindlasti? Teades ometigi põhjuseid.. Olen kindel, et tegelikult vähemalt aimates, kui Sa neid ka teadvustada ei taha või ei oska. Ent Sa ju mõistad - pärast seda, kui Su elu nii kardinaalselt muutus, kui Sa mulle viimati kirjutasid ning kui ma ühel hetkel Sinu elu suhtes osavõtmatuks muutusin  - nii näis ilmselt Sulle -, rõõmustasin ma tegelikult ühes Sinuga ja muserdusin samas. Mulle näis, nagu oleks mind reedetud, ma tundsin end petetuna, kõrvalejäetuna, hüljatuna. Ning see kõik näis olevat Sinu süü, - et Sina olid selle eest vastutav; et Sina tegid seda kõike mulle. Anna andeks, Art, nende koletute mõtete eest, kui võid. Jah, kuidas saigi Sinul süü lasuda, kui süüd ju ei olnud. Oli vaid elukeerdkäik, mille eest viimasena Sind nuhelda võis.
 Kuid miski Sinus oli minu jaoks uus, oli teistmoodi ja kõhedusttekitav. Teadsin, et ei oska Sulle enam endisel moel kirjutada, Sinusse endisel moel suhtuda. Ma tahtsin Sind väga näha. Kümneid kordi mõtlesin oma peas läbi neid stsenaariume, kuidas, kus ja mil moel me kohtume ja kuidas ma siis pisarais Su kaela langen - hoolimata sellest, kas Sa seda lubad või keelad, hoolitama ajast ja ruumist. Mõte sellest taasnägemisest liigutas mind hingepõhjani ja ma olin kade nende paikade ja inimeste peale, kes seda teha said. 
 Ma käisin pealinnas. Asjaolud olid mind sinna viinud, ning mu mõte oli tavapäraselt hõivatud artiklite, nimede, teatrilavade - tööga -, kui mu pilk jäi peatuma ühele vihmavarjuga tumesinises kujule, seismas seljaga minu poole. Kolme sekundi jooksul jättis mu süda löömise ja ma unustasin kõik, millest olin mõelnud, saades aru, et see, kes mu ees, minust kolme meetri kaugusel seisab, oled Sina, Art! Mõtlesin kõigile neile kordadele, kujutlustele tormata Su juurde. Aga ma ei teinud seda. Nüüd Sa siis tead - ma istusin seal, Su selja taga, perroonil ning tundsin meeletut kaugust ja kahetsust. Ma ei osanuks Sulle midagi öelda, Sa kuulusid  teise maailma ning ma ei sobitunud sinna. 
 Vaatasin Sind klaasistunud pilgul rongile astumas ja kõik, mida ma sel hetkel tundsin, oli jääkuum torge rinnus. Just, jäine, kuid samas nii põletav. Lasin Sul minna.. Olles oodanud seda hetke  - aastaid. 

 Sa tundusid õnnelik. Mul on hea meel.  Ära solvu, Art! Mitte ühegi minu poolt öeldud või tehtud (tegemata jäetud?) sõna või teo pärast. Lõppude lõpuks olen ju mina see, kes endale valetanud on ning tegelikkuse ja illusioonide vahel tekkinud kakofooniad Sinu või mistahes vääramatu jõu süüks on ajanud. Ma ei kahetse, et ma sel hetkel Sind ei kõnetanud - kas või - või Sulle paljusid asju ei öelnud, küll aga kahetsen ma, et ei olnud seda teinud varem. 

Ja vaata - lehed on taaskord langenud. Sel aastal lausa ühes lumega. Kas pole see kindlustandev, et mis tahes meiega ka ei juhtu, mida tahes elu ka meile ei too või kuhu iganes ta meid ka ei pilluta - Loodus on vankumatu, ta kulgeb ikka oma häirimatus rahus: kevad toob suve ja sügisest saab jälle talv, ja see ei muutu. 
 On hea mõelda, et kusagil meie endi sees on olemas samasugune aastaring. 
 Ja et me kohtume jälle. 

Ära võõraks jää, Art, nagu seda ehk mina olen teinud!

Andestustega Sinu,

NN